Kätlin Vainola ja Ulla Saar „Poiss, kes joonistas kaarte“

Ma kirjutasin siin lasteraamatust viimati aasta eest. Vaiki olemisel on tegelikult põhjus, ja sugugi mitte see, et Eestis ei oleks vahepeal häid lasteraamatuid ilmunud. Põhjus on see, et aasta tagasi paluti mind osalema Eesti Kultuurkapitali 2016. aasta eesti kirjandusauhindade lastekirjanduse žüriis. Kui sealne valik oli tehtud, sain austava ülesande anda panus ka 2017. aasta laste ja noorte tõlkekirjandust tunnustava Paabeli Torni preemia valikul. Mulle tundus, et nende tegemiste ajal ei oleks olnud õige kirjutada siia subjektiivseid arvamusi. Nüüd aga olen žüriide „ahelaist“ prii ning püüan vahepeal lastekirjanduse osas väga palju targemaks saanuna vahepealse aja tagasi teha. 

„Poiss, kes joonistas kaarte“ on üks värskemaid eesti lasteraamatuid ning mul on sama värskelt meeles tolle teosega seotud esmane reaktsioon. Julgen arvata, et see on esimene kord, kui ma olen autorilt raamatu „välja ehmatanud“. Aga umbes nii see just välja kukkus…

Ühel laupäevasel perehommikul Tallinnas Kirjanike Majas esitlesid Kätlin ja Ulla oma uut raamatut. Tõsi, tegu oli tookord ühe teise ühisteosega - neile on see sügis olnud üsna viljakas, rääkimata varasemast ajast, mil nad on koos loonud sellised teosed nagu "Lift" ning "Sonja ja kass".

Esitluse eel märkis minu taga istunud Ulla vaikselt, et tegelikult on neil ka teine raamat valmis, ja poetas lavale minnes selle mulle vaatamiseks pihku. Ajal, mil Kanutiaia noortemaja tore näitetrupp etendas eesti lapsi portreteerivaid lugusid tandemi teisest, tol päeval esitletud teosest "Krips-kraps, eesti laps", sirvisin mina vaikselt kaardipoisi-raamatut. Ja tundsin endas tõusmas üha tugevamat vaimustust. Kui Ulla lava juurest tagasi jõudis, sosistasin-sisistasin talle õhinal üle õla: „Mul on seda raamatut vaja, täna!“ Ulla läks näost kaameks, kogeles mulle suurte silmadega vastu, et tal on paar tükki kaasas ja ulatas väriseva käega oma suurest kotist ühe eksemplari. Peaaegu nagu jõuluvana.

Tegelikult ei plaaninud ma olla sugugi nii nõudlik või taktitundetu. Asi oli selles, et järgmisel päeval oli isadepäev. Kui ma nägin selle raamatu lugu ja illustratsioone, meenus mulle isa, minu poja vanaisa, kes teeb oma lapselapsele kõige suuremat rõõmu aardejahiga, mille tarbeks joonistab talle toredaid kaarte. Ja kui ma olin jõudnud lugedes pööninguni, just selliseni, mis sisaldub isamaja kaudu nii minu kui ka minu lapse lapsepõlves, teadsin, et mul ei saa olla oma isale paremat kinki. Ette rutates tuleb tunnistada, et seekord pühendas eesmärk abinõu, sest käisin samal päeval hiljem läbi kahest poest, aga kummaski seda teost veel ei olnud…

Tõsi küll, vanaisa on selles raamatus üldse mitte kaardijoonistaja, vaid natuke humoorikas kõrvaltegelane, kes vaatab telerist päevad läbi spordikanalit – üsna omane paljudele vanaisadele, eks ole – sellal, kui vanaema suppi keedab.  

Kaarte joonistab selles raamatus mitte vanaisa, vaid ikkagi poiss, kelle nimi on Mark. Margil on lisaks kaardiarmastusele ka üks mure – ta nimelt kardab salamisi pööningul olevat pimedust, kus elavad kollid. Nii et sellesse loosse ja raamatusse on peidetud mõte julgustada neid, kellel on (salajane) hirm. Ja kui ikka öeldakse, et murede ja hirmude vastu aitab nende välja kirjutamine või joonistamine, siis suunata poisslapsi, kellele joonistamine ei meeldi, aga kes kirjutada veel eriti ei oska, tegema seda (aarde)kaartide joonistamise kaudu, on minu meelest üks ütlemata nutikas mõte. Küllap Kätlin seda kahe poja emana teab.

Kuigi ma olen illustratsioonide olemasolu alati rõhutanud, tajusin siin rohkem kui kunagi varem nende osakaalu tähtsust. Siinsed pildid on lausa omaette lood, sest tegu pole niisama joonistuste või meisterduste, vaid kohati koguni kollaažidega. Seejuures sellistega, mis jutustavad rohkem kui tekst. Nii on näiteks esimesel pildil Mark ja kaardid – mängukaardid, maakaardid, perfokaardid ja postkaardid – igaühel neist on ju omaette lugu, mis annab võimaluse rääkida lapsele põhisüžee väliselt põnevaid mälestusi vanast ajast. Minu tähelepanu pälvis ja järjekordse subjektiivse nostalgilise plusspunkti andis siinkohal vana postkaart, mis on saadetud Kadrinasse. Mängukaardid tulevad nutikalt mängu näiteks vanemate magamistuba markeerides – ärtu Emanda ja Kuningana punase kaardiselja-teki all. Mitmel pildil on ka puhtamaid mustvalgeid või hallikaid joonistusi – see annab kogu ridade vahel hirmust rääkivale raamatule sobivalt sünge alatooni. Ja erilist tähelepanu pälvib sisekaantel olev muster, mis tuletab meelde vana kommet, kuidas lambivalguse varjudes saab teha sõrmedega loomi. Paaril pildil on taust täpiline, mis omakord tõi meelde lapsepõlvest tuttava Lehte Hainsalu raamatu „Kui ma ükskord“ kaane.  

Seega – kokkuvõttes olen ma selle raamatu puhul absoluutselt subjektiivne, sest siin oli erakordselt palju detaile, mis puudutasid või kõnetasid mind isiklikult: spordihuviline vanaisa ja kaardid; salapärane pööning; postkaart Kadrinast, kus on minu juured. Ma ei teagi, kas on tarvidust mainima hakata, et minu poja nimi on Markus… Selge on see, et raamat kõnetab lugejat paljuski nimelt subjektiivselt ja isiklike (ära)tundmuste kaudu.

Ja muidugi mälestuste. Kui minule jääb selle raamatuga alatiseks meelde hommik kirjanike majas, mil ma seda raamatut esimest korda nägin, siis teie saate omi mälestusi luua mõne tunni pärast. Sest seda raamatut esitletakse Tallinnas väikeses raamatupoes Puänt nimelt täna, 29. novembril kell 18. Autorid lubasid lastele ka aardejahti. Minge ja looge omi kaarte ja mälestusi ning ületage hirme! 

"Mine ja kaota ennast"

See mõtteuid sai alguse ühel päeval, kui minuni jõudis järjepanu kaks kirjandusega seotud teadet, mis põimusid minu peas omal moel kokku. Kuna kirjastus palus seejärel, et kirjutaksin ka sellest raamatust midagi enamat ja eraldi, aga uuesti alustada oli raske, siis venis see tekst üha pikemaks ja läks konkreetsemaks. Mõtlesin pikalt, kas seda sel kujul üldse avaldada, aga siin ta nüüd on. Ehk pisut meelevaldne seos, aga minu isiklik emotsioon ja kummardus korraga vähemalt kahele (noorele) mehele.    

Ma mäletan üht ööd oma elus, mis möödus köögilaua ääres helendava ekraani taga. Sel õhtul oli üks kirjastaja palunud mul lugeda noore lootustandva poisi veel ilmumata raamatu käsikirja. Aasta oli siis 2010 ja see oli esimene raamat, mille ma lugesin reaalselt ühe jutiga läbi arvutist. Ma olin plaaninud lugeda natuke tol õhtul ja jätkata järgmisel päeval, aga ma ei saanud pidama enne, kui kell oli neli ja raamat oli otsakorral. See raamat oli Margus Karu „Nullpunkt“. 

Mõni raamat jääb su sisse kauemaks, kui sa oskad arvata. Ma ei kirjutanud sellest teosest tookord millegipärast kuigivõrd surematuid sõnu, pigem püüdsin läheneda trendikalt noortepäraselt, teadmata, et tegelikult kannan ma seda lugu endaga kaasas hulga kauem, kui algselt arvasin. 

Mul ei olnud au Margusega kunagi kohtuda, aga minu jaoks oli jahmatav, kuidas ühele hiljutisele päevale sattus kaks riivamisi seotud sõnumit. Selle päeva hommikul, mille lõunal šokeeris kultuuriüldsust kurb teade ühe noore mehe kohta meie seast, oli mu postkasti potsatanud ka mõnevõrra südikam sõnum. Ühe teise noore mehe (või mis noored me kõik enam oleme…) uue raamatu ilmumisest. Raamatu, mille sünni juures sain ma omal moel sarnaselt olla, seda enne ilmumist lugeda (seekord toimetajana) – Egert Rohtla „Mine ja kaota ennast“. 

Need on pealtnäha reisimärkmed Euroopast, aga tegelikult on nende alumises kihis midagi märksa sügavamat, mis mind samamoodi enam enesest lahti ei lase. Mure maailma pärast, inimeste pärast selle sees. Midagi, mis omamoodi seob tänapäeva noori mehi, kelle suhtes on ühiskonna ootused kohati ebaõiglaselt vastuolulised. Kelles ühiskond näeb vaid üht poolt, saavutatut, vajadust saavutada. Aga ei näe nende sisse, sügavale. Nende endi ootustest… meie kõigi ootustest oma elule… ja sellest, mida me ei oota. Sellest, millest me ei räägi. 

See raamat pakub minusugusele lugejale sürreaalse situatsiooni, kus võib end ära tunda ühtaegu nii jutustajas kui ka neis, keda too peenelt parodeerib, raputades seeläbi ärkvele mugavalt unelema jäänud väikekodanlase, kelle koorest ronib välja varjusurmas olev anarhist, ühiskonna heakskiitu otsiv isend, kelle suurim ulm on üksindus. Isiksuse kahestumine kui selline, sobib selle teosega ka sisuliselt, sest tegu ei ole ainult reisipäevikuga, vaid samuti sügavale enesesse sukeldumisega, mille kestel jäävad sukelduja teele nii bipolaarsus, skisofreenia kui ka muud psühhoanalüütikutele huvi pakkuvad seisundid, mida saab kõrvaltvaataja kõrvaltvaatajana kõrvalt vaadata. 

Egert veab lugeja endaga sõna otseses mõttes läbi võrkaedade ja mahajäetud majade, odavate hostelite ja kodutute varjupaiga välja otse kirikusse – aga mitte nii, nagu te praegu arvate! Üldse mitte nii! Kirjeldab teekonda, mida – julgen arvata – 99,9% lugejaist läbinud ei ole. Teekonda, mille läbija tükkhaaval kaob – ei, mitte ei haihtu õhku, vaid jätab endast midagi kõikjale. 

„Igale inimesele annaks ometi nagu pisikese tükikese, ja nemad annavad sulle. Me kisume üksteist niimoodi vastastikku skelettideks, vahetame, anname üksteisele võõra liha asemele. Lihvime üksteist. Pilku, naeratust, huumorimeelt, kõnemaneeri, viha, kõnnakut, kõike,“ kirjutab ta ise.

Pärast seda, kui on kohtunud omakorda inimestega, kes tal kunagi ei unune: sünnitusel ratastooli jäänud noore üksikemaga, kes käis vaatamas haiglas oma kaheksakuust tütart, kellele palju elulootust ei anta, või päevade kaupa üht ja sama lugu käiava tänavamuusikuga, kes ühel päeval ta käeviipega peatab ning annab talle oma toidu. Just säärastest kohtumistest kubiseb see teos. Aga mitte ainult. On ka neid, kes võtavad, mitte ei anna. Ja just samasugust bipolaarsust nagu elus eneses, näeb ta oma retkel oma silmaga nende seas, kes on tulnud paadiga üle mere paremat elu otsima. Ta ei hurjuta, ta ei õigusta, ta vaatab, näeb, fikseerib ja jagab oma elupilte lugejaga – no vahel siiski ka sekkub, oma sisemise õiglustunde ajel. 

Tegelikult ei ole see raamat kirjutatud raamatuna lugejale, vaid päevikuna iseendale. Seda võiks meeles pidada mõni nõudlikum lugeja, kes ootab võib-olla keelelist harmooniat ja kirjanduslikku kõrgpilotaaži. Siit leiab rohkem ehedust – mõtteid sellisel kujul, nagu nad on tulnud (kuigi nende omavaheline sidusus on ometi päeviku kohta kõrgpilotaaž). Ja see oligi eesmärk – näidata elu sellisena, nagu ta on, mullist väljaspool.

Me kõik vajame tunnustust. Aga mulle tundub, et mehed vahel rohkemgi. Mul on hea meel, et Eestis on ikkagi mehi, olgu noori või vanu, kes kirjutavad… kes julgevad. Olgu nad selle eest tänatud, nii siin- kui ka sealpool. Naised muidugi ka, aga loomingulised mehed on vahel… õrnemad. Ja nende kukkumine on valusam, nii neile endale kui teistelegi nende ümber. 

See tekst on üleval ka siin: https://helioskirjastus.tumblr.com/post/161804558199/mine-ja-kaota-ennast 

Kauge aeg, mis voolab lähedalt mööda

Selle looga sain ma käe valgeks aasta alguses Sirbis. Seal ilmus ta pisut lühendatult. Panen siia üles täismahus.

Tänavu talvel saavad kaugemat kultuuri austavad eestikeelsed lugejad üle tüki aja raamaturiiulitele särama seada hommikumaa väärika kultuuripärli: Hiina ühe rahvusvaheliselt tuntuma poeedi, sealset rahvusvähemust esindava Jidi Majia loomingut tutvustava sügava sisuga luulekogu „Aeg“.

Jidi Majia on sündinud 1961. aastal Edela-Hiinas Sichuani provintsis väikese yi rahva liikmena. Tänaseks Pekingis elav luuletaja on lisaks tegutsemisele Hiina kirjanike liidu aseesimehena ka Hiina rahvusvähemuste kirjanike liidu president. Eestlasele võib see tunduda pisut harjumatunagi – esindada rahvusvähemust, kui su rahval on 2–6 miljonit liiget. Aga suure Hiina kontekstis on see vaid kröömike, eriti kui too rahvas on mööda maad laiali pillutatud. Nii et oma rahvakillu eest seisva rahvuslasena, kes on paljuski mõjutatud pigem lääne filosoofiast, võib temas leida äratundmist hoopis teise maailma otsa elanik, kelle maailmapildis on samuti oluline koht eluõigusel ja oma rahva säilimisel.

Tartu Ülikooli maailmakirjanduse eriala kuldvara, luuletaja Jüri Talveti tõlkel eesti keelde jõudnud teos on Jidi Majia luule valikkogu. Hiinakeelse luuletaja debüütkogu – „Esimese armastuse laul“ – ilmus juba 1985. aastal. Talvet ei ole teinud luuletõlkeid otse hiina keelest, vaid inglise tõlgete vahendusel. Samas ei kattu eestikeelne valimik üheselt ühegi teise (võõrkeelse) tõlkevalikuga, vaid põhineb kahel erineval ingliskeelsel valikul: ühe neist on teinud Jidi Majia sõber, elupõline inglise keele õpetaja Yang Zongze, ning teise Ameerika sinoloog Denis Mair. Tõlkija rõhutab eessõnas, et suureks abiks oli talle orientalistist toimetaja Taimi Paves. Samuti on Talvet viibinud Hiinas Qinghai järve luulefestivalil, mille asutajaks kümme aastat tagasi oli Jidi Majia ise. Nimetatud järve äärde rajatud luuleväljak maailmakuulsate eeposte monumentidega ja luulemüür tunnustatud luuletajate auks, on samuti Jidi Majia suuri saavutusi.

Vaimne „kohalolek“

Jidi Majia tekstidest hõngub vaikust ja rahu, filosoofilist mõtlikkust, mida võimaldab vaimne „kohalolek“, nagu seda tänapäeva Lääne ruttavas maailmas igatsusega kutsutakse. Tema luule lugemine on kui seismine mäeveerel üüratu tipu all ääretus sinas – tundes maailma tegelikku tähendust, kui sellelt on maha kooritud kõik liigne; nähes seda, mis on nägemist väärt, kui oled suutnud tõusta kõrgemale argipäevast, lasta lahmimise enesest mööda.

Tema luule on nukrameelne. Igatsev ja realistlik, aga ometi selline, mis usub paremasse maailma, samal ajal kui kirjeldab melanhoolselt olemasolevat, või olemas olnut. Iga tema luuletus on otsekui talletatud eluhetk, tükike maailmast, mille abil rullub silme ees lahti aina laiem vaade ja selgem sõnum, pilt kaugest maailmast, mis iga sõnaga saab aina lähedasemaks. Raske on Jidi Majia loomes üht luuletust esile tuua või teisest paremaks pidada, nagu ka rebida katkendit kontekstist, ilma et tahaks välja tuua tervet luuletust – igaüks neist on omaette lugu, mis sageli puudutab valusalt – olgu see „Pearätt“ (lk 43), „Ood“ (lk 99), või „Laul emale“ (lk 127).

Jidi Majia kirjeldab oma luules kodupaika ja selle rahvast nii looduspiltide kui ka sotsiaalsete stseenide kaudu, tuues lugejani ehedaid aega talletunud hetki. Igas neist leidub mõni meelde helisema jääv väljend, vaimutiivust kantud konstruktsioon, mis teeb luuletajast luuletaja: „hoiab ta oma teravate sarvede otsas päikest“ (lk 31), „Sa pole ei soe iiling ega vihma lõputu sadu, vaid haljas sõnatu aas.“ (lk 49), „tumesinised lained sähvatavad nende selgetes pupillides (lk 55), „sestap pole mu unenäol öö läbi und“ (lk 57), „muinasjuttude võlusõnad poevad peitu väikese tüdruku patsidesse“ (lk 59), „kui sinises öötaevas vakatavad tähed (69), „päikese viimane suudlus leegitseb ta pruunil nahal“ (93), „aimasin hämariku heli, mis puust ukse valla tõukab“ (97). Tuleb tunnistada, et hiina keelt mõistmata on siinkohal raske end veenda, et sääraste väljendite puhul ei peaks tunnustus, või vähemalt suur osa sellest, kuuluma hoopis suurepärasele tõlkijale, kes ise luuletajana luulekeelt peenimate nüanssideni tajuda suudab.  

„Vaikitakse aastasadu, ilma et vaibuks valu“

Yi rahvast kutsutakse ka mäerahvaks ning lisaks on nende kohta kasutusel nimetus nuosu, mis Talveti sõnul tähendab must rahvas (algselt yi’de ülikkihi nimetus). Must kui sünge värvus viitab rahva ajaloole, seda antakse siin ja seal rohkem või vähem vihjamisi mõista: „sünnipaiga köökide must suits paneb mu silmad vett jooksma“ (lk 23), „vaikitakse aastasadu, ilma et vaibuks valu“ (73), „pole priiust armastaval hingel mõnikord muud valikut kui surm“ (89), „lohutamatuse varjund mu ema hääles“ (135). Yi kui nimi kordub peaaegu igal lehel. Jidi luule on intiimselt isiklik pühendus oma rahvale, aga samas kutsub üles kõigi väikerahvaste saatuse ja olemasolu teadvustamisele laias maailmas. Ühe suurema kummarduse oma rahvale teeb Jidi Majia luuletuses „Iseendale“ lihtsa tõdemusega: „Üks asi on ometi kindel, kui poleks Daliangi mägesid ega yi rahvast, ei oleks ma iial see luuletaja, kes olen“ (lk 47).

Kogu illustreerib kümmekond autori enese joonistust, lakoonilist ja samas nii elavat. Tõlkeluule kõrvalküljel on iga värsi originaalkuju, mis võimaldab lähemat tutvust teha hieroglüüfide salapärase maailmaga. Peab ütlema, et sellist võimalust kohtab eesti kirjandusmaailmas veel harvemini kui ilmub tõlkeid hommikumaa tekstidest.

Paigal olles näeb sageli enam, kui arutult mööda ilma ringi tormates ja kõike nähtavat endasse ahmides, lööb pähe mõte Jidi Majia tekstidesse süvenedes. Aga ometi ei saa alahinnata ka välismaailma, sest küündimata Neruda, García Márquezi, Lorca ja Šolohhovini ei oleks ka maailmakirjandusest mõjutatud Jidi Majia see, kes ta tänapäeval on. Puhtakujuline poeet, kes suudab oma loomes siduda väikerahva igatsused ja hirmud kosmopoliitse kaugelevaatavusega läbi oma lüürilise loome, põimides sinna ühtaegu nii Nietzsche, Hitleri kui Mahatma Ghandi, Berliini, Kosovo ja Jeruusalemma.

Me oleme harjunud arvama, et oleme rahvusena kangesti patriootilised ja lojaalsed. Küllap olemegi, või loodetavasti oleme. Vastasel juhul ei oleks meil säilinud seda Eestit, mis meil tänapäeval on. Aga piisab lugeda Jidi Majia tekste oma rahva ja maa kohta, kui aimub see, mis tegelikult võiks olla isamaa-armastus, ilma nõudmiste ja näpuga näitamisteta. Ja see on kõige lihtsam põhjus, miks maailmast ei saa kunagi sellist, millest unistatakse. Kui vaid igaühel lastaks olla see, kes ta on, elada rahulikult oma maalapil – see ongi ülim, mida inimkond võiks võimaldada iseendale.

Omamoodi märgiline on, et ma ei saanud osaleda detsembrikuus Tartus Jidi Majia luulekogu esitlusel, sest samal päeval esitleti Tallinnas üht teist raamatut, millega seotud olin – Leele Välja koostatud „Eesti puitarhitekuuri ajalugu“. Märgiline, sest mõlema raamatu kaanekujundus on juhtumisi temaatiliselt sarnane – seotud ajatu halli puidust planguga, mida vaadates Jidi Maija puhul (foto: Kalle Müller) võib tunda käe all selle sajanditepikkust lihvitust, olgu mere või ilmastiku poolt; „Eesti puitarhitektuuri ajaloo“ kaanel on sama tooni puit, mis markeerib tänapäevast lähenemist, kuidas puit(arhitektuur) muutub ja muundub, aga kestab ajas edasi. Küllap ka pärast meid. Omal moel on puidu aluseks olev puu, maailma ja meie eksisteerimise aluseks olev mets see, mis ühendab meid sõltumata rahvusest ja asukohast maailmakaardil. Ehk nagu ütleb Jidi Majia oma tõlkevalimiku nimiluuletuses: „Tegelikult ei ole meil aja päritolu tõestada vaja, sest nõndanimetatud algus tal puudub“ (lk 169).

Tiina Laanem „Pildilt kukkujad“

Lastekirjandusele vahelduseks ka muud. See lugu ilmus Maalehes tegelikult juba novembris, aga panen ta nüüd täismahus ka siia üles.

---

Meie ajal ei ole just jalaga segada kirjanikke, kes suudaksid kirjutada tõelist romaani koos kõigi pöörete ja üleminekutega, mis jooksevad loogiliselt ja sujuvalt, jutustades emotsionaalselt mõjuva loo, mis kätkeb endas enamat kui pelk kirjutaja mälestus või fantaasia, ning teeb seda piisavalt keerukalt, erapooletult, staatilisusse vajumata. Ja mis kõige olulisem – jättes ridade vahele palju asju, mida tähelepanelikum ja vaimuga kaasas olev lugeja selliselt välja lugeda mõistab, et need teda pikaks ajaks mõttes paeluma jäävad. Küsimuste, mitte vastustena.

Tiina Laanem on üks, kes on sellega hakkama saanud. Võiks isegi öelda, et loogilise jätkuna oma senisele loomingule – tähelepanu pälvinud (esik)romaanidele „Väikesed vanamehed“ ja „Sidrunid ja siilid“ ning novellikogule „Õnnelik jää“ – on ta saanud maha säärase romaaniga, mis kõigi eelduste kohaselt peaks olema ja jääma eesti kirjandusloos teatavaks maamärgiks.

„Pildilt kukkujad“ käsitleb Eesti elu kolme põlvkonna vältel, tehes seda ülesehituselt ühtaegu oodatult ja ootamatult – ajastuga markeeritud peatükid pendeldavad edasi-tagasi hüpates 1930-ndate, 1940-ndate, 1970-ndate, 1980-ndate ja 1990-ndate vahel, astudes alguses ja lõpus ka uude sajandisse. Nii saab lugeja kaasas käia kord vanaema Emilie, kord tolle pojapoja Bruno dramaatilise elukäiguga, mis mõlemad oma valusas eheduses aegamööda lahti rulluvad ja üllatusi pakuvad. Näitavaid nähtamatuid niite, mis seovad sageli just põlvkondi üle ühe, ja loovad seoseid, millele argielurutus enamasti ei mõelda.

Laanem on alati silma paistnud realistliku maailmakäsitlusega, kaldudes kirjutades maalima lugeja silme ette pilte pigem teda ümbritseva ühiskonna psühholoogilistest valupunktidest. Seekord on ta astunud kõige otsesemas mõttes sammukese kaugemale, kirjutades esmalt oma peategelased neid ümbritseva reaalsusega vastuolus olevateks kunstnikeks ning võttes iseloomustada enda kaasaja kõrval ka oma vanavanemate oma. Ta tuleb sellega toime meisterlikult – teosest on selgelt näha, millist enese pisimategi detailidega kurssi viimise vaeva see nõudnud on.

Möödunud sajandi suurimatest kannatustest või peaaegu sajanditagusest õitsenguajast kõnelevad raamatud on sageli kirjutatud oma läbielamiste või vähemalt oma kaasaja põhjal. Siinset raamatut lugedes tajusin, kuidas olen hinges salamisi igatsenud, et sellest ajast kirjutaks keegi minu põlvkonnast; keegi, kes näeb seda samamoodi eemalt, aga ometi austavalt; keegi, kes kirjutaks sellest nagu kirjanik, mitte kui memuaristik või ajaloolane, langemata liigsesse kuivusesse, paatosesse ja nostalgiasse, aga osates seada sõnu nii nauditavalt lugemisvalmiks.

Kuid mitte ainult tollest ajast – kolmekümnendate aastate Tallinna romantilisest kunstielust ning sellele järgnenud sõjaaja traagilistest sündmustest eesotsas küüditamisega – ei kirjuta Laanem oma raamatus tundliku mõju ja ehedusega, magusvalusat äratundmist pakub tänapäeva lugejale kirjeldus möödunud sajandi lõpu uuest õitsengust, kapitalismi sissemurdmisest meie tollasesse sotsialistlikku ühiskonda, mis tagantjärele vaadates näib omal moel sarnaselt hundikarjana, kus võiduvõimalus vaid kiirematel ja jõulisematel.

Ajastute keskel on olulisim roll mõistagi inimsaatustel. Noil nupukestel, mis tegelikult on sattunud sellesama aja hammasrataste vahele, ning väänduvad jahmatavalt jõhkra jõuga säärasteks, kes kõnnivad ringi siinsamas, meie keskel ja ümber, langedes sageli ajas hoopis väära käsitluse objektiks, suutmata end uues maailmakorras enam kaitsta, ning püüdmatagi seda enam teha. Igaühel meist on oma lugu. Ja selle kirjapanek pakub teistele sageli rohkem äratundmist, kui me arvata oskame. Aga kirjaniku oskuslikult kirja pandud lugu teiste lugudest on mitme kraadi võrra kangem kraam kui lihtsalt memuaarid. See teos on ühtaegu hõrk ja masendav lugemine, mis sööbib meeltesse ning jääb sinna veel pikaks ajaks nihelema, avades vaateid suunda, kuhu ehk enne ei ole vaadata osanudki.

Mul on hea meel, et Tiina Laanem oma kuuldavasti seitse aastat lihvitud kirjatööga lõpuks lõpule jõudis. Lugemisest piisab, et mõista – see ei ole kahtlemata olnud lihtne ettevõtmine. Kui noil päevil tuli teade nn riigikirjanike kohtade lisandumisest, siis oli tema esimene, kellele mõtlesin. Selliseid kirjanikke oleks meile tarvis. Varem või hiljem võiks see raamat jõuda muu hulgas ka gümnaasiumi lõpuklasside lugemislisti – mida rohkem me teame oma aja lugusid, seda kindlamalt püsime teel.

Muide, eriliselt huvitavat võrdlusmomenti pakkus mulle samal ajal kätte sattunud ja paralleelselt loetud Pedro Krusteni „Laul kõrgel kaldal“ (1962), mis kirjeldab samuti kunstniku kannatusi, mõnevõrra varem ja teistes oludes, ning hoopis teistsugustes oludes ja valguses, kuigi samuti oma ajastu märgi ning stiili esindajana.

Kasside salajane pagaritöökoda

Võiks ju arvata, et kassid on üks enim ekspluateeritud teemasid lastekirjanduses. Aga ometi on nois loomades mingisugune võlu, mis paneb inimesi ikka ja jälle nii neid lemmikloomadena pidama kui ka neist kirjutama ja lugema. Ning saama mõlemal juhul enamasti sooja ja toreda elamuse, mis suunurgad tahes-tahtmata ülespoole kergitab.

Kui see raamat toimetamiseks minu kätte jõudis, ei osanud ma midagi erilist oodata. Aga leidnud raamatust ühe peategelasena viieaastase lapse ning esmalt kaks ja lõpuks koguni kolm kassi, ahmisin õhku ja tundsin nagu loeksin oma elust. Kuigi enamikul kassisõpradel ehk kodus lemmikloomana kolme kassiisendit ei eksisteeri, usun, et rõõmu ja äratundmist pakub see lugemine paljudele teistelegi, kellele need karvakerad vähegi meeldivad.

„Kasside salajane pagaritöökoda“ seob endas mõnusalt vaba käega reaalsust ja fantaasiat, sisaldab õpetlikku iva sõpruse ja koostöö kohta, aga vihjab ka sellele, et liigne püüd teistele meeldida, võib tuua kaasa hoopis häda.

Tegu ei ole kaugeltki mingi roosamanna ja ümmarguse lillelise looga, vaid igati mõistliku ja lapsesõbraliku tekstiga ühe perekonna ning nende kasside Kirbu ja Wilburi tegemistest, mis – olgu igaks juhuks ikkagi öeldud – pärast kõikvõimalikke sekeldusi siiski õnneliku lõpu leiab.

Kindlasti on selle raamatu suur võlu Regina Lukk-Toompere imepärastes värvilistes kunstpiltides, mis pakuvad Helena Läksi vahvale tekstile võimsalt toetava käsivarre.

Olgu öeldud ka see, et pagarikasside lugu vormus raamatuks tänu sellele, et leidis ära märkimist Kultuuriministeeriumi, Eesti Lastekirjanduse Keskuse ning kirjastuse Päike ja Pilv korraldataval Põlvepikuraamatu konkursil – ja see ei ole üldse mitte vähe oluline fakt, sest selle konkursi žüriis on Eesti lastekirjanduse tõelised eksperdid. Nii et sellise taustaga teost võib julgelt usaldada.

See lugu ilmus 2016. aasta novembrikuu ajalehes Raamat.

„Päike läheb puhkusele“

30.10.2016

Täna tahan tervitada hoopiski Eesti Nukuteatrit. Käisime nimelt veel viimaseid päevi viieaastase Johannes Markusega laupäeval vaatamas lavastust „Päike läheb puhkusele“. Noorhärra, kes viimasel ajal pehmetest väärtustest ja väikelaste-tegemistest üha vähem peab, sõnas etendusejärgselt püsti tõustes täpselt nii: „Võimas! See on kõige parem teater, kus ma olen käinud! Ja kõige parem etendus, mida ma olen näinud!“

Mul oli selle üle hea meel mitte ainult selle pärast, et mulle selle lavastuse aluseks olev raamat juba ammu meeldinud on, või selle pärast, et see oli hea näide, kui palju oleneb siiski lapse suunamisest, talle võimaluste ja vahelduste pakkumisest.

Eriti hea meel oli mul selle pärast, et etenduse-eelselt oli ta kõnelnud vaimustusega, kui tore ja lõbus oli hiljuti tema lasteaias käinud teater, mäletamata midagi seal nähtud etenduse sisust või pealkirjast. Lihtsalt oli lõbus, sest, kui ma õigesti aru sain, viskas keegi etenduse kestel tema poole palli. Või mütsi. Või midagi muud. Peamine, et viskas. Olles mõnevõrra kursis professionaalsete lasteteatrite tegijate ning nende pikaajalise murega selle osas, kuidas lasteaedades käib nii mõnigi teatritrupp vahel vaid klouni mängides kerget raha teenimas, olin ma selle elamuse kvaliteedi osas pisut kõhklev. Ja märksa kindlam selles, et meie riikliku ja professionaalse nukuteatri tase on oluliselt kõrgem.

Tahtmata teha liiga lasteaia-teatrile, sest ma ei ole seda näinud, olen ma ikkagi veendunud, et ma ei eksinud. Juba sellepärast, et nukuteatri tase oli kunstiliselt veel kõrgem, kui ma ise ootasin, meenutades muu hulgas kasutatud varjuteatriga elamust mõne aasta taguselt lasteteatrite festivalilt, kus näiteks Tartu Uus Teater etendas vaid varjuteatri abil lavastuse „Hans ja Grete“ säärasena, et kogu saal praktiliselt unustas hingamise. See elamus ei unune mul vist kunagi. „Võimas!“ ütlesin mina siis, just nagu mu laps nüüd.

Aga kaldun vist lavastusest liiga kaugele, nii et pöördun ringiga tagasi.

„Päike läheb puhkusele“ põhineb Kristi Kangilaski samanimelisel raamatul, mis kõneleb laias laastus sellest, kuidas päike väsib ära ning otsustab minna puhkusele, valides selleks võimaluse muutuda kollaseks kassiks, kes satub ühe Maal elava tüdrukukese koju. Seal radiaatoril mõnusalt nurrudes on ta tunnistajaks sellele, kuidas meie planeeti tabab kaos eesotsas vihmavalingute ja lumetormidega, ning lõpuks hakkab tal inimestest kahju. Kui see teos 2012. aastal trükist välja tuli, olin ma sellest nii vaimustuses, et valisin tollal ajakirjale Pere ja Kodu igakuist raamatukülge kirjutades koguni kuu raamatuks. Ja saatsin selle autorit rõõmsa pilguga ka järgmisel kevadel rahvusraamatukogu saalis, kus talle anti 2013. aasta alguses kaunimate raamatute konkursil üle üks kahest lastekirjanduse eripreemiast.

Veel kaugemale vaadates – Päikese puhkuselugu sai tegelikult avalikult alguse Põlvepikuraamatu konkursil, kust on kultuurkapitali abiga tulnud teisigi tõeliselt häid raamatuid (Eva Koffi „Keerutädi“, Indrek Koffi „Meie suur puu“, Tiia Metsa „Vahva Toomas“, Kertu Sillaste „Pannkoogiraamat“) ehk mis on hea näide sellest, kuidas professionaalid teavad, mis on hea. Kõnealune käsikiri märgiti sel konkursil ära 2011. aastal.

Nukuteater, eesotsas lavastaja Taavi Tõnissoniga, oli lugu modifitseerinud pisut pikemaks ja laiemaks, nagu tekstidega teatris ikka enamasti sünnib. Nii õpetas lavastus kava abil lastele ka teisi planeete ning pani nad saalis kaasa mängima, pakkudes võimalust ära arvata näitlejate koreograafia abil loodud loomi, kelleks päike võiks hakata. Kõik see käis sujuvalt ja paindlikult, ilma liigse kära ja emotsionaalsuseta. Professionaalselt.

Tõdenud, et jään selle lavastuse üldisema stiili kirjeldamisega mingil põhjusel hätta, otsisin tausta. Ning mulle sattus ette intervjuu selle teatritüki ühe peategelase, kassi leidnud tüdruk Sädet mängiva Katri Pekriga, kes ütleb ise, et tegu on lavastusega, mis seob nukuteatri, visuaalteatri ja sõnateatri elemente. Nii et ma ei hakka jalgratast leiutama. Täpselt nii ongi. Ja see on hea.

Enne etendust küsisin kavamüüjalt etenduse pikkust. „40 minutit, või 45 – oleneb lastest, oleneb publikust,“ naeratas ta. Kui kristalselt aus olla, siis oli see, et 4–5-aastased sellise, minu meelest üsnagi süngetes toonides etenduse nii tublisti vastu pidasid, minu jaoks üllatus. Süngetes toonides mõtlen ma siinkohal täiesti ülekandmata tähenduses – lavakujundus oli pigem tumedatooniline – ja veel mõtlemapanevam, et sedasama mõtlesin ja imestasin ma juba ka raamatu puhul, mis kasutas kujunduses praktiliselt vaid kaht värvi – kollast ja tumedat mustjaspruuni ning viimast sugugi mitte vähe. See annab tegelikult tublisti mõtteainet – kas ja miks me üldse arvame, et lastele peaksid kõige paremini mõjuma eredad ja heledad värvid?

Pere ja Kodus (10/2012) kirjutasin tollal nii: „Mul oli plaanis kirjutada seekord hoopis ühest tõsisemast teosest, aga nii kui selle väikese, pisut nukra kollase kassiga raamatu kätte võtsin, teadsin kohe, et tõsisemad asjad peavad veel pisut ootama. Või kui nii võtta, siis mida tõsisemat saabki tegelikult olla sellest, kui päike tunneb ühel hetkel, et on väsinud ja otsustab puhkama minna? Selline otsus puudutab ju meid kõiki, kogu maailma, rohkem kui miski muu, kas pole? Ja mulle tundub, et me oleme seda kõik sel aastal koguni omal nahal kogenud. Mine tea, äkki käis päike ka sel suvel hoopis kollase kassina maa peal puhkamas. Äkki koguni sinu enese diivanil? Õnneks seekord küll mitte nii pikalt nagu selles raamatus, aga samas – talv on ju alles ees ja uus suvi mägede taga, nii et soojendus kulub meile kõigile ära. Neil, kel pole võimalik minna päikest otsima, nagu ühes kunagises multifilmis, on sügispimeduses või lumevalguses ka seda raamatut kindlasti hästi soojendav lugeda. Tekst on lihtne ja selge, pildid oma kollastes ja mustades toonides rahulikud ja realistlikud ning lugu ise lohutav ja sõbralik. Omapärane ja huvitav on see, et tekst on kohati suurtes, kohati väikestes tähtedes. Sobib igati lapsele esimeste raamatute sekka, olgu poisile või tüdrukule, olgu piltide vaatamiseks või ette lugemiseks. Ja kui raamatu kaane sulgete, ärge siis unustage seejärel oma kassile pai tegemast, olgu ta kollane või hall või mõnd muud värvi – soe süda ja kasukas on neil kõigil.“

Järelikult oli 2012. aasta suvi jahe ja vihmane. Seekord, sügisrõskuses valdas mind teistmoodi, aga sarnane äratundmine. Ja ma usun, et talve eel, mida tänavu ennustatakse eriliselt pikaks, külmaks ja pimedaks, kulub üks säärane päikese meenutamine ära küll. Oma kahte kollast kassi vaatame ka nüüd mõnda aega mõnevõrra teistsuguse pilguga.

Kui teid huvitab lasteteatrite teema rohkem, soovitan omalt poolt:

  • Surfata lasteteatrite spetsialistide ühenduse ASSITEJ leheküljel: www.assitej.ee
  • Lugeda minu viimaste aastate hea kolleegi Meeli Parijõe kirjutatud arvamust: http://opleht.ee/21776-konnanagu-korgel-kunstilisel-tasemel/
  • Külastada ASSITEJ igasügisest festivali „Teater noorele vaatajale“, mis tutvustab Eesti parimaid ja kvaliteetsemaid lasteteatreid ning nende etendusi. Tänavu toimub festival 7.–9. novembrini Tartus. 

Lepatriinu täpid

28.10.2016

Kui suvel kirjutasin ühest autorite oma kulu ja kirjade ning Hooandja abiga välja antud lasteraamatust, mis mind meeldivalt üllatas, siis palun, siin on järgmine kirjastuste-väline vili. Võiks vist lausa öelda, pere- või suguvõsaprojekt. Nimelt leiab selle raamatu tiitlipöördelt teose juures oma panuse andnute hulgast lausa kolm sama perenimelist.

Raamatu autor Tiiu Kitsik (endine Sullakatko) on, muide, lausa ise olnud üks Hooandja portaali eestvedajaist ning tuntud ka kui kunstnik. Edaspidi saab tema kohta vaikselt öelda ka lastekirjanik, sest just oma esimese toreda lasteraamatuga on ta tänaseks maha saanud. Olles selle puhul üsna oodatult nii teksti kui ka piltide autor.

Jah, ka selle raamatu suhtes olin ma alguses pisut kartlik. Teate ju küll seda esimese vasika lugu, eks ole. Ka lepatriinu-temaatika kohta ei saa öelda, et seda juba lasteraamatutes piisavalt palju ekspluateeritud ei oleks – küll loetakse täppe kokku, küll lähevad need kaduma – no mida uut siis ikka välja annab mõelda. On praegugi näiteks Rahva Raamatu veebilehel kõnealuse kõrval veel kümmekond lepatriinu-teemalist lasteraamatut. Nii mõtlesin alguses.

Aga Tiiu Kitsiku „Lepatriinu täpid“ hajutas oma optimismiga mu kartuse üsna ära. Ja tõestas, et annab ka vanadel tuntud teemadel näha uusi vaatenurki ning neid kenasti eksponeerida.

Tegu on sellise teosega, mis juba välimuselt poes pilku peaks püüdma: mustad täpid punasel taustal ei saa kuidagi kahe silma vahele jääda, nende pealt piiluv uudishimulike silmadega blond pea samamoodi. Ja et välimus ongi suuresti selle raamatu teemaks, saab öelda, et vorm toetab kenasti sisu.

„Lepatriinu täpid“ räägib nimelt sellest, kuidas lepatriinu nimega Triinu on oma välimusest tüdinud. Ta vaatab riidekappi ning näeb seal ainult täpilisi rõivaid: seelikud, sokid – kõik on täpilised. Ühtmoodi täpilised on nii öösärk kui ka päevakleit. Nii läheb Triinu torisedes kööki, kus ema püüab talle selgeks teha, milleks täpid lepatriinudele vajalikud on. Veel enam – et nad ei ole ainsad tarvilikult tähnilised tegelased. Morjendunust uudishimulikuks muutudes läheb Triinu välja teisi täpilisi otsima. Igaühel neist on rääkida talle oma lugu oma tõeteraga.

Lõppkokkuvõttes kannab nii teksti kui ka piltide – mida jagub samuti igati kiiduväärselt kõigile lehekülgedele, kus nad pakuvad kujunduslikult vaheldust ehk ei jookse vaid tekstiplokiga igavalt kõrvuti, ikkagi kunstnik! – kaudu sõna otseses mõttes rõõmsas ja positiivses võtmes kirjutatud lugu sõnumit, et ei tasu igatseda seda, mis on teistel, vaid olla rahul sellega, mis on endal. Millekski on see alati hea.

Ja hea on ka, et on ikka uusi toredaid lasteraamatute autoreid, kes oma unistusi teoks teevad, ja seda edukalt. Ma tõepoolest imetlen neid.

P. S. Aga et te ei peaks mind siin ainult mee mokale määrijaks, siis poetan potti ühe pisikese tõrvatilga ka, siiras lootuses, et see siiski kogu potti ära ei riku. Minu jaoks ei rikkunud, lihtsalt riivas mu valvsat toimetajasilma, mis soovitab sõbralikult nii noortel autoritel ja omal käel toimetajatel kui ka teistel tublidel tegijatel kasutada tekstide puhul võimalusel ikka keeletoimetajate abi. Nimelt satun lühikese aja jooksul juba mitmendat korda nägema, et kirjutajad ei ole hästi kursis, mida tähendab väljend „kostuma“, ehk et kirjakeeles ei ole see samaväärne ja -tähenduslik verbiga „kostma“. Nii et soovitan vahetevahel piiluda näiteks õigekeelsussõnaraamatusse (http://www.eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=kostuma&F=M). Ja saadan siinkohal tervitused Maarjale kirjastusest Varrak, kes mind omal ajal sel teemal haris, tegelikult testis sellega justkui mu toimetajakõlbulikkust. Ma kukkusin tollal selles "testis" kolinal läbi, aga õnneks ei olnud see määrav. Nüüd on eluks ajaks meeles ja jagan seda teadmist sõbralikult ka teistega, just nagu tema minuga. :) 

Korraga kaks lõvilugu

20.10.2016

Kui ma eelmisel korral – mis häbiväärsel moel on jäänud kuhugi kaugesse minevikku – kirjutasin kodumaistest elevantidest, siis täna, rahvusvahelisel ettelugemise päeval, tulevad teemaks võõramaised lõvid. Võiksin siin vist varsti avada lausa loomaraamatute nurgakese või kirjutada sellest mõne pikema analüüsi. Aga just nõnda on viimasel ajal juhtunud, et mulle satuvad kätte lasteraamatud, milles vähemalt üks peategelane on loom.

Nii püüdis mu pilku suvises raamatupoes lastekirjanduse uudisriiul, kuhu olid korraga sattunud need kaks, lausa mõneti sarnase kollaka lõvipildiga kaant – üks Hispaaniast, teine Taanist –, mitte teadlikult kõrvuti, aga piisavalt lähestikku, et mu tähelepanu pälvida. Vajutasin nad endale mällu ning otsustasin peagi raamatukogust üles otsida. (Siis hakkas saama nalja – kui oli olemas üks, oli välja laenutatud teine. Kui andmebaasi järgi oli teine olemas ühes harukogus, oli seal kindlasti puudu esimene. Ja nii käisin ma raamatukogus sel raamatujahil päris mitu korda, enne kui sain nad endale koos pihku ja kõrvuti pildile.)

Minu meelest on üsna erakordne, et kaks nii sarnast teost ühtaegu meie lugejani jõudsid. Aga vähem tähelepanuväärne ei ole ka see, et mõlemad nad kannavad paljuski üht eesmärki – toetada lapse silmis sõpruse tähtsust.

Nii räägib Marianne Dubuci „Lõvi ja lind“ (Draakon & Kuu) loo sellest, kuidas väike linnuke sügisel teistega koos lõunamaale lennates ära väsib ning parvest maha jäädes lõvi õuele kukub. Koos veedavad nad soojas toas kamina paistel hubase talve ning saavad suurteks sõpradeks. Linnuhing aga tahab kevadel koos teistega tiibu lehvitada ja elu näha. Lõvi jääb üksinda. Kuniks on ukse ees uus talv…

Selles soojust õhkavas raamatus on üsna vähe teksti, aga palju imelisi pilte, mis lausa kutsuvad end ikka ja jälle lappama, ning mille abil seda lugu jutustada. Ilma sõnadetagi. Kuigi miks ka mitte sõnadega. Just seda lasin ma teha oma viiesel, kes lugeda oskamata ja lugu veel kuulmata jutustas mulle selle raamatu sisu piltide põhjal leht lehelt ära üsnagi autentselt.

Seevastu Kim Fupz Aakesoni ja Julie Völki „Lõvitüdrukuga“ (Päike ja Pilv) vaid piltide põhjal ümber jutustamine koolieelikul nii edukalt ei läinud. Või eks ta läks ka, kuigi mitte päris samas suunas kui tekst. („Lõvi ja tüdruk olid suured sõbrad. Siis nad läksid tülli ja lõvi läks ära. Ja nad igatsesid teineteise järele,“ oli tema kokkuvõte pilte vaadates.) Aga eks on selles raamatus ka teksti rohkem ning süžee pisut põhjalikum.

Sest „Lõvitüdruk“ ei räägi ainult sõprusest, vaid puudutab tugevalt ka selliseid teemasid nagu üksindus ja julgus, olgu siis teistega suhtlemise või enese eest välja astumise osas. Või ehk koguni julgust, mida paljudele meist on lapsepõlves andnud väljamõeldud sõber. Ja on nii pildiliselt kui ka tekstiliselt pisut keerukam.

Mõtlesin ja mõtlesin, aga kui elevantide puhul oli Londiste kohe varnast võtta, siis huvitaval kombel ei meenunud mulle oma lapsepõlvest esimese hooga ühtki lõvist peategelastega raamatut. Kas teile meenub?

Tia Navi ja Marja-Liisa Plats „Seitse väikest elevanti“

28.07.2016

Mõnikord teeb elu kummalisi käändeid. Näiteks on sul paralleelselt pooleli mitu raamatut, millest plaanid kirjutada, suutmata otsustada millises järjekorras täpselt. Siis lähed käid korraks koos lapsega raamatukogust läbi ja tuled tagasi suure kotiga. Enamik neist on tema valitud looma- ja loodusraamatud, mida sul ei olnud südant keelata, aga nende vahele õnnestus poetada ka mõni värskem juturaamat.

Just niimoodi sattus meie majja Tia Navi ja Marja-Liisa Platsi „Seitse väikest elevanti“.

Alustades natuke kaugemalt – märkasin esimest vihjet sellele raamatule juba tükk aega tagasi, kui selleks raha saamiseks loodi Hooandja projekt. Olen olnud seni pisut skeptiline n-ö ise oma raamatute välja andjate suhtes. Suheldes enda töös sageli ja erisuguste kirjastustega, olen õppinud neid usaldama. Inimesed, kes puutuvad igapäevaselt kokku raamatutega; kelle töö ongi raamatuid kirjastada – on siiski kogenud ja oskavad eristada väärt materjali vähem väärikast. Seepärast on mul nn erakirjastajate raamatute puhul mõnikord tekkinud küsimus, kas ta otsustas selle lõpuks ise välja anda, sest tema käsikiri lükati tagasi mitmest kirjastusest... ja miks? Samasugune ebalus tekib pisut ka siis, kui raamatu välja andmiseks otsitakse raha Hooandja kaudu – olukorras, kus meil on ometi olemas kultuuriministeerium ja kultuurkapital, mis häid algatusi, lastekirjandust kindlasti sealhulgas, tublisti toetama peaksid.

Aga mida aeg edasi, seda rohkem see tõenäoliselt nii ei ole, et valikut vaid säärasel, tagasilükkamise põhjusel, tehakse, olgugi, et meil on vaat et iga žanri ja niši jaoks olemas oma asjalik ja usaldusväärne kirjastus, lasteraamatute puhul eriti. Küllap on isekirjastamiseks inimestel oma ja erisuguseid põhjusi, olgu suuremat sissetulekut lootes või lihtsalt soovides sõltumatu olla (millest ma erakordselt hästi aru saan) ning selle nimel uut kirjastust luues – mine tea, milleni see veel viia võib! Säärast tarmukust peaks tegelikult toetama juba põhimõtteliselt.

Vähemalt nii arvan ma pärast meeldivalt üllatusliku „Seitsme väikese elevandi“ lugemist, mis sundis mind oma raamidest väljuma ja asju pisut teise pilguga vaatama. Ning n-ö jälgitavate, nagu tänapäevases sotsiaalmeediakeeles trendikas öelda, kirjastuste nimekirja lisama ka väikekirjastuse Kirisild.

Eriti seejärel, kui sain teada, et Tia Navi nime taha varjub tegelikult Tiia Kõnnussaar – kunagine ajakirja Pere ja kodu peatoimetaja ning varemgi lasteraamatuid kirjutanud tegus naisterahvas.

Marja-Liisa Platsi olen isegi siin varem maininud (Indrek Koffi „Koju“), ja tema töödega ohtralt kokku puutunud – Eva Koffi „Keerutädi“, Epp Annuse „Auto ja põder“, Juhani Püttsepp „Gibraltari laevakoerte ühing“ või Triinu Ojari „Suur must koer“. Lisaks on ta illustreerinud enamiku (kui mitte lausa kõik) Mika Keräneni raamatuid ning hulga muudki. Tõsi, kui ma ei oleks teadnud, siis vist stiili järgi sellest teosest teda tuvastanud ei oleks. Vähemalt ei mäleta ma nende seast, mis mulle meelde jäänud, säärast, akrüülvärvidega tehtud raamatut.

Aga raamatust endast ka – „Seitse väikest elevanti“ on üks südamlikult õpetlik teos, mida meie lastekirjandus nii hädasti vajab. Kirjutasin alguses „vägivallatu“, aga jäin mõtlema, et tegelikult seda öelda ei saagi – omal moel räägib see raamat just nimelt psühholoogilisest vägivallast, sellest, mida sõnadega teha saab, ja mismoodi see mõjuda võib. Tehes seda ääretult minimalistlikult ja ometi seda mõjuvamalt. Nii nagu alati ei ole vaja palju sõnu haiget tegemiseks, ei ole neid palju vaja ka selleks, et teha head.

Kuigi raamat võib visuaalselt tunduda suunatud väikelastele, siis tegelikult kuulas seda unejutuks huviga ka viiene, kes muidu vaimustub vägivallast kubisevatest teostest rohkem kui ema süda taluda jõuab. Ja veel olulisem, et viis sellesama viiese võiks öelda, et esmakordselt ise reaalselt raamatus käsitlevat temaatikat mõttega edasi arendama – arutlema, milline vandike tema raamatus käsitletutest võiks olla, miks nad on sellised, nagu nad on, ja kuidas nad end tunnevad – jutt kandis oma eesmärki ja täitis rolli ehk isegi otsesemalt ja sügavamalt, kui oodata oleks osanud.

Lugu räägib, nagu pealkirjast juba aimata, seitsmest väikesest elevandist, kelle puhul esmase sümpaatse sõnumi annavad keeletundlikule ja sõnamänge armastavale lugejale juba nende nimed: Terevant (kes alustab päeva alati kõlava tervitusega), Helevant (kes kaob liivaluidete vahele ära), Arevant (kes on kõigi ja kõige suhtes pisut pelglik) ja Kolevant (tema ongi see seltskonna must lammas, nagu raamatus öeldakse). Siis on veel Merevant, Kerevant ja Tulevant. Nende kohta võite nimetuletuse ära arvata või seda ise avastada. Elevandikeste rahuliku elu pöörab pea peale üks pahas tujus öeldud turtsatus, mis juhtfiguuriks oleva vandikese nukraks ja sissepoole elavaks muudab – ootamatult palju mõjutab see meeleolu ka kõiki teisi tema ümber olijaid, kaasa arvatud ütlejat ennast. Nii et viimane lõpeks vastu ei pea ja lepitust otsib.

Alles mitu päeva hiljem – kui Johannes Markus oli palunud ootamatult unejutuks mõneti unustusehõlma vajunud „Sinivandi“-lugusid – jäin mõtlema, et miks tunduvad väikesed elevandid nii lastekirjanikele kui ka lugejatele nii turvalised ja toredad tegelased, kes kohe panevad oma nimega mängima, viies kuidagi mänglevamalt ja mugavamalt kui nii mõnigi teine loom lugeja-kuulajani elu tähtsaid tõsiasju. Alustagem kas või Londistest, õige nimega Vant… 

Edward van de Vendel „Sami saladused“

7.07.2016

„Lühike täpne ja tabav tekst, mis mõjub lummavalt, mustvalged pliiatsiga kritseldatud pildid, ja lugu … mis jahmatab nii, et lugemiselt pead tõstes võid olla siiralt üllatunud, leides end hoopis teisest ümbrusest kui see, mida pakub kauge farmielu silmapiirini ulatuvate viljaväljade ja karjamaadega, kus sooja suvetuule käes kappavad hobused ning luusib suur valge pehme karvaga karjakoer, kes saab peategelase, 11-aastase Kixi mõtteis nimeks Sam,“ nii kirjutasin ma Õpetajate Lehes mullu kevadel, kui ilmus Edward van de Vendeli raamat „Koer nimega Sam“.

Tollane, kollase kaanega raamat kirjastuselt Päike ja Pilv oli esimene osa tõsielul põhinevatest lugudest, mida hollandi kirjanik kirjutas koerast, kes ilmus ühel päeval tema Kanadas elava venna farmi.

Kes on see koer, kust ta tuli ja mida endaga kaasa toob? Need olid küsimused, millele otsiti vastust esimeses raamatus. Teine, sinise kaanega „Sami saladused“ on lugu, milles leitud koer, kelle omandiküsimus eelmises raamatus lahenduse leidis, talvekülmaga taas kaduma läheb, murdes sellega Kixi südame. Kas ta leitakse veel üles? Elusalt või surnult? Need on selle raamatu küsimused.

Siingi, nagu eelmises raamatus, tuleb mängu koera eelmine omanik Cracker. Aga kui ma raamatu keskel mõtlesin, et see lugu räägib ka lapsepõlvetraumadest ja füüsilisest vägivallast, siis oli see petlik. Tegelikult räägib see raamat andestamisest ja aitamisest, haiget saamisest ja jalule tõusmisest, kuulujuttude mõjust ja suurest südamest. Inimese ja looma vahelisest nähtamatust sidemest ning selle vastastikusest mõjust. Hingesugulusest ja sõprusest – aga ka loobumisest ja lootusest. 

Psühholoogiline draama

Mõlemad raamatud viivad lapse kohati ootamatult karmi ja ebamugavasse täiskasvanumaailma, kus kõik on just samamoodi ja samas on kõik teistmoodi. Nii oli viieaastasele pankroti tõttu hulluks minemisest ja meeltesegaduses püssi haaramisest ette lugeda kohati pisut… ebamugav. Aga seesama psühholoogiline alastus, mis siin raamatus nii oskuslikult lahti kirjutatud on, ongi see, mis peaks raputama muidu vägivaldsete arvutimängudega tuimaks surutava väikemehe mõtlema natuke kaugemale. Ja tegelikult on see raamat, lähtudes nii tekstist ja sisust kui ka peategelase vanusest mõeldudki pisut vanemale, kooliealisele kontingendile.

Esimese osa puhul kirjutasin: „Kui imepäraselt osavad on inimesed, kes oskavad sõnu ritta seada nii, et need paeluvad, veenavad, anuvad, võluvad ja rabavad – nii et pelgalt lapse ja looma esimese kohtumise saab kirjutada nii suureks ja nii suurelt, et see tundub maailma tähtsaim hetk, mis pühib meelest kõik muu.“

Teise osa puhul tahaksin lisada: Ikka ja jälle paneb nende raamatute puhul ahhetama see, kuidas on võimalik üks lihtne eluhetk kirjutada nii suureks. Üks väike lugu maailmas kirjutada sajaleheküljeliseks raamatuks, millel on tohutu emotsionaalne sügavus ilma sellega keeleliselt liiale või lamedaks minemata.

Ja siinkohal ei saa muidugi mainimata jätta, et tegelikult ei „kirjuta“ raamatuid ju ainult autorid, vaid seda teevad suuresti tõlkijad, kes „kirjutavad“ nad ümber oma maa keelde. Ja tõlkijast ning toimetajast oleneb raamatu võõramaa-rännakul väga palju. Nii et see, kui üks raamat on keeleliselt ladus lugeda ning pakub lisaks ka nii vaimse kui emotsionaalse lugemiselamuse, väärib kummardust ka tõlkijale, siinkohal Kerti Tergemile.

Koeraraamatud tulevad paarikaupa

Aga veel ei taha ma lõpetada. Sest saatusel on vahel varuks naljakaid déjà-vu’sid. Eelmise aasta aprillis kirjutasin Sami esimesest osast ühisloos teise koeraraamatuga, mis samal ajal juhuslikult mu kätte sattus – Kärt Hellerma maalähedaselt mullase raamatuga „Pupi ja salakäik“. Seekord naasime raamatukogust nii, et kotis oli lisaks „Sami saladustele“ ka Emma Chichester Clarki urbanistlik „Nööp“  (tõlkinud Anna-Liisa Talumees ja välja andnud Ajakirjade Kirjastus) ehk ühe koera põhjalik päevaraamat, mille aluseks populaarne ning milles samuti autori enda piltidel tekstiga vähemalt võrdne kui mitte suuremgi kaal.

Muidugi paelus see värviline pildiraamat viieaastast visuaalselt mõnevõrra enam ja veetsime sellega mõnusasti aega nii bussis kui ka arsti ukse taga oodates. Kuigi minus tekitas mõningast elevust tõsiasi, et Sam jõudis meieni taas koos teise koera(raamatu)ga, ei ole neid siinkohal võrdlema hakata mingisugust mõtet – erinev on nii stiil, sisu kui ka sihtgrupp. Toredad on mõlemad, et mitte öelda nad kõik. Üldiselt me ei ole muidu suured koerahullud (tegelikult on meil kodus kolm kassi), aga vahel vist on kohe selline – koeraraamatute aeg. 

Roald Dahl „Suur sõbralik hiiglane“

23.06.2016

Roald Dahl autorina ei vaja eesti lugejale küllap erilist tutvustust – kirjastus Draakon ja Kuu on võtnud oma südameasjaks tuua see hinnatud lastekirjanik kogu oma aus ja hiilguses maarjamaise lugejani – alustades juba aastate eest „Charlie ja šokolaadivabriku“ ning „Matildaga“, mis aastate jooksul on saanud nii muljetavaldava hulga õvesid kui ka iseenese kordustrükke.

„Suur sõbralik hiiglane“ sobib riiulisse nende raamatute kõrvale nagu valatult, olgu siinkohal mõeldud nii sisu kui ka vormi – roosa „Matilda“ ja sinise „Charlie“ kõrvale sobitub rohekassinine „Hiiglane“ täpselt samasuguste pehmete kaantega mugavas formaadis ja samalaadses kujunduses.

Missioon: päästa Inglismaa

Ka sisuliselt on ta ikka Dahl, mis Dahl (kuigi, tõsi, ka Dahl võib olla erinev, eelkõige olenevalt sihtgrupi vanusest): peategelane Sophie on orbudekodu kasvandik (võib-olla ma nüüd üldistan, aga mulle on jäänud mulje, et kõik Roald Dahli raamatute peategelased on terased ja nutikad lapsed, kes kasvavad kas äärmiselt kehvades oludes või siis hoolimatute hooldajate võimu all), kes ühel hilisõhtul ärkab ning akna ääres seistes märkab, et mööda tänavat kõnnib midagi suurt ja hirmuäratavat... kes ta järgmisel hetkel kaasa napsab.

Nii jõuab Sophie hiiglaste maale, mis asub kusagil siinsamas, meie läheduses maakeral, atlase viimasel leheküljel. Ilmneb, et kõik seal elavad hiiglased ei ole siiski nii sõbralikud, kui see, kellega Sophiel tegemist tuli. Nood teised ei käi öösiti mitte lastele ilusaid unenägusid jagamas, vaid hoopis neid endid (ja ma ei pea siinkohal silmas unenägusid) söögiks jahtimas, olgu siis kalkunimaitselisi türklasi, kübaramaitselisi panamalasi või kummikumaitselisi uus-meremaalasi.

See tähendab, et ees seisab suuremat sorti missioon – päästa Inglismaa ja kogu ülejäänud maailm inimsööjahiiglaste käest. Ja selleks vajatakse ei rohkem ega vähem kui kuninganna abi. Kui Dahli kodumaa lapsele võib teose tegevuspaik pakkuda äratundmist, siis meie lugejale võib see olla esimeseks kokkupuuteks Londoniga, olles loo muinasjutulisusest hoolimata kahtlemata hariv – pakkudes võimaluse kõnelda temaga nii geograafilistel kui ka poliitilistel teemadel.

Keeleliselt mänguline

Selle raamatu üks eripära on keeleline pool. Nimelt ei oska Suur sõbralik hiiglane eriti korralikult kõnelda, sest tal pole olnud võimalust koolis käia. Nõnda on tõlkija ees seisnud äärmiselt vaevarikas töö, leida vasteid sõnadele, mida polegi olemas, aga mis peaksid tuletama meelde olemasolevaid sõnu. Kristina Uluots on sellega igavesti vahvalt toime tulnud. Olgu siinkohal toodud näiteks viuvopsumine, sibamulker, pidininavedamine, upsadisuur, eluvant või krokotuudill – (tõlkijal/toimetajal võiks olla huvitav teada, et viimane sai ette lugedes minu suus millegipärast järjekindlalt ja planeerimatult vahele topelt di-silbi, keel lihtsalt keeldus teisiti paendumast...).

Siinkohal ei saa jätta jagamata seda, et alles hiljuti, kirjanduskohvikujärgselt, saime taas tagasisidet, et meie laps kasutavat rohkem määr- ja asesõnu ehk rääkivat mõnevõrra kirjanduslikumalt kui eakaaslased. Ootasin selle raamatu lugemise järgselt huviga, kas tuleb kommentaare keelekasutuse järsu muutuse või taandarengu kohta, ja olin pisut pelglikki, kas see lapse keelearengut kuidagi eksiteele ei vii. Aga praegu tundub, et ei – ligikaudu kuu aega pärast selle raamatu lugemist pole märki ei valest kasutusest, kui – pisut kahjatsevamalt – ka mitte sellest, et mõni noist vahvaist väljendeist oleks kõnekeeles oma koha leidnud.

Filmi ootuses

Tean, et mõni kuuene-seitsmene loeb seda raamatut omal jõul, huviga ja lühikeste peatükkide üle rõõmustades. Aga meie jaoks oli hämmastav see, et kui me tavaliselt pikkade raamatutega kuigi kaugele ei jõua – ikka tuleb midagi muud vahele, olgu see uni või mõni teine raamat, ning huvi soikub - , läksid need kakssada lehekülge kui soe sai, kolme päevaga. Mitte ainult õhtuti, vaid võimalusel ka koduteel bussis või keskpäeval aiakiiges teineteise kaisus päikesepaistet nautides. Sellise lugemismaratoni läbisime koos esmakordselt, ja seda mitte minu initsiatiivil, vaid valdavalt tahvelarvuti lummusesse langenud viiese enda nõudmisel. Ju siis Dahl ikkagi teab, mida lastele vaja on.

Nüüd aga loeme päevi selleni, millal sellest raamatust tehtud film meie kinno jõuab. Ja selleks ei ole enam vaja peaaegu kaht kättki… Treileri põhjal tundub tegu olevat üsna hirmuäratavalt põneva linateosega. Hetkel on mul hea meel, et raamat enne loetud sai – vähemalt niigi zombihirmus elava viiesega võib see kinoskäik (või sellele järgnev aeg) olla seetõttu mõnevõrra mugavam.  

Sellise vahva plagu/logo/bänneri disainis meile hea sõber Merle Ainsoo.

Kuidas me korraldasime Kakumäel kirjanduskohvikut

16.06.2016

Olen siinse, uhkelt alustanud blogi pisut unarusse jätnud, aga seda üsna argumenteeritult. Vähemalt ma ise loodan, et järgnev teid selles veenab.

Nimelt toimus 29. mail esimest korda Kakumäe kodukohvikute päev. Selles ehk polekski midagi nii väga erilist, sest kohvikutepäevi, millele pandi minu teadmist mööda alus mere taga ehk Kärdlas, toimub tänaseks igas linnaosas, et mitte öelda juba tänavas.

Eriliseks muudab asja see, et Kakumäe on koht, kus elan mina. Erinevalt oma emast ei ole mina Leelo Tungla luuletuse prototüüp ei koristamise ega küpsetamise mõttes. Enamik mu sõpru teab – ja nüüd nägid seda ka paljud teised külalised, nii et mis ma siin seda ikka varjama hakkan –, et kuna mina elan peamiselt pead pidi kirjandusmaailmas, valitseb meie kodus permanentselt „loominguline segadus“ ning kõik vabad pinnad on kaetud raamatutega.

Nii et me ei ole ehk tavapärased kodukohvikupidajate hinged. Aga meie lõunapoolne terrass õunapuuaias näis meile juba ammu olevat loodud ideaalseks paigaks, kust saaks lugeda ette raamatuid või pidada tugitoolides kirjanduslikke vestlusi. Ja me lihtsalt ei saanud teisiti, kui me pidime selle ära proovima.

Nii juhtuski, et Kakumäe kodukohvikutepäeva ühe osalejana sai välja kuulutatud Kakumäe Kirjanduskohvik.

Miks just kirjanduskohvik?

Minu esimene eesmärk kirjanduskohvikuga oli teadvustada oma seni eesti filoloogina vabakutselisena tehtud tööd ehk tõmmata tähelepanu raamatute toimetamisele. Teine eesmärk oli viia häid raamatuid kokku heade inimestega, sest ma tean, et raamatuleti tagune on järgmine koht peale „kirjutusmasina” ees oleku, kus ma end tõesti hästi tunnen. See on järele proovitud Kadriorus sügiseti toimunud Vilde kirjanduslaadal – muide, suuresti just tänu sealse, Vilde muuseumi juhatajale Kairile, kes mind usaldas ning mitmel aastal tolle suursündmuse korraldamisse kaasas, ma kõike seda oma kodus katsetada julgesingi.

Nii võtsin sihiks koguda kirjastustest kokku raamatud, mida ma viimase kümnekonna aasta jooksul toimetanud olen, ning pakkuda neid müügiks võimalikult madala hinnaga, võtmata eesmärgiks ise müügilt teenida. Minu eesmärk oli tõmmata inimeste tähelepanu raamatutele ja pisut ka kinnistada end nende teadvusse kui keegi, kellelt võib sel teemal nõu ja abi küsida ka edaspidi.

Ma olen ääretult tänulik kirjastajatele, kes mind jäägitult usaldasid, andes mulle raamatud (nende hulka sattus lõpuks rohkem neid, mida ma olen arvustanud, kui neid, mida toimetanud, sest viimased olid suures osas lihtsalt läbi müüdud) müügiks n-ö krediiti, teadmata midagi müügikohast, veel vähem publikust. Viimase osas ei olnud meil endalgi õrnemat aimu, sest kõik see toimus esimest korda ja reklaami sai valdavalt tehtud vaid Facebookis.

Kindlasti küsite nüüd, miks ma siin ei kirjutanud ja teid ei kutsunud? Aus vastus on see, et ma ei julgenud. Ma ei oska reklaamida ennast ja ma kartsin, et äkki sellest kõigest ei tulegi midagi välja. (Ette rutates võin öelda, et järgmisel aastal ma teid kindlasti teadmatusse ei jäta…)

Viimast suuresti ka seepärast, et samal päeval olid lisaks Pelgulinna päevad, Roheliste väravate tänav Nõmmel ning kesklinnas tagatipuks kirjandusfestivali Head Read lõpupäev koos kuulsa luulemissaga Nigulistes ning traditsioonilise lõpupeoga Kapsastes.

Nii ütles juba aegsasti tulekust ära nii mõnigi „kirjanduslik“ tuttav, ja ma ei saa seda neile kuidagi pahaks panna. Mõnd, keda oleksin soovinud, ma seepärast isegi isiklikult ei kutsunud, et neid mitte äraütlemiseks ebamugavasse olukorda panna.

Samas andis see meile signaali, et me ei tohiks püüda muuta seda sündmust „liigselt kirjanduslikuks“, vaid pigem pakkuda ka muud tegevust ning eelkõige suunata kirjandussündmusi lastele, keda meie kogukonnas on rõõmustavalt palju. Et ma olen oma töö tõttu viimastel aastatel lastekirjandusega kursis olnud, tundus sellele keskendumine ka igati mõistlik.

Aga kui olime algse kava internetti üles pannud, esitati seal küsimus, kas võiks välja hüüda ka mõne kirjandusteose täiskasvanutele, mida enne lugeda jõuaks ja kohapeal koos arutada saaks.

Nii sai meie kava lõpuks selline:

Kl 12.00 - ettelugemine väikelastele
Kl 12.30 - kirjanduslik mälumäng väikestele kuulajatele
Kl 13.00 - giidiga retk Kakumäe poolsaare tipu ajaloolistel radadel
Kl 13.00 - lagritsa töötuba.
Kl 14.00 - kohvivalmistamise õpituba
Kl 15.00 - improvisatsioonilisi mänge korraldab harrastusteatri Iiris Viitmaa
Kl 16.00 - reisimisest ja kirjutamisest tuleb rääkima raamatu "Maailma peal ripakil" autor, ajakirjanik Liina Metsküla
Kl 17.00 - ettelugemine pisut suurematele lastele
Kl 17.30 - mälumäng pisut suurematele kirjandushuvilistele
Kl 19.00 - giidiga retk Kakumäe poolsaare tipu ajaloolistel radadel
Kl 20 - õudusjuttude ettelugemine kõige julgematele
Kl 21.00 - ...

Kava lühidalt lahti seletades tuleb lisada, et jagasime kaasaga vastutusvaldkonnad tinglikult omavahel ära: minule kirjandus, temale kohvik. Sellist meest ilmselt naljalt maast ei leia, kellega säärast kokkulepet sõlmida saaks, aga kuna Rain on suhtekorraldajana aidanud käima lükata nii mitutki söögi- ja joogikohta ning heades suhetes kohvimaailmaga, teadsin, et toidupool on heades kätes. Vähemalt joogipool, eks ole. Ja tõsi on, et kõige enam rahvast kogu päeva vältel, kogunes korraga kella kahesele kohvikoolitusele.

Natuke köögipoolest

Söögi osas olin aegsasti teavitanud vanaemasid, et vajame selleks päevaks nende rabarberikooke (ja minu ema „firmaroana“ tuntud Rootsi kringlit). Küsijatele naljatasin neil päevil ikka, et jah, söögiga pole probleeme, vanaemad on kööki kinni pandud – tegelikkuses ilmnes, et oma sõnu ma süüa ei saanudki. Ilma vanavanemateta oleksime kohapeal olnud tõelises hädas. Pahaaimamatult kookidega kohale tulnud emadest üks seisis peaaegu kogu päeva leti taga, teine küpsetas köögis juurde pirukaid, ja isa jooksis transportöörina nende vahet, hoides silma peal otsa saavatel kaubaartiklitel. Samuti olid leti taga peaaegu pidevalt käed-jalad tööd täis sõbranna Iirisel, kes oli appi kaubeldud eelkõige lugema ja lastega tegelema. Aga läks seekord nii. Ja oma panuse toidulauale andsid ka naabrinaised Birgit ja Küllike, kelle tublid lapsed müüsid oma väikese leti taga kirjusid koeri nagu kirjusid koeri ja kass Arturit nagu… kass Arturit? No vähemalt ei müüdud maha kass Alfredit, kass Jasperit ja kass Joonatani ehk meie kuulsat karvast kolmikut, kellele mõeldes me oleksime võinud püsti panna ka kassikohviku....

Mina tundsin end sel ajal raamatuleti taga kohati nagu muidusööja. Aga päris nii, ma loodan, see siiski polnud. Kuigi ette ruttavalt võin öelda, et hoolimata rahvahulgast ja tublist käibest jäi miinusesse nii kirjanduse kui ka kohviku pool. Aga meie eesmärk ei olnudki teenida tulu, vaid lähendada kogukonda ning külalisi kirjanduse ja kohviga.

Raamatuvahetusriiul

Ah jaa, peaaegu oleksin unustanud ühe kõige tähtsama – kõige esimene asi, mis kirjanduskohvikusse planeeritud ja välja hõigatud sai, oli raamatuvahetusriiul. Peagi hüüdsin välja, et see hõlmab ka lauamänge ja puslesid, arvates, et saame kodu pisut tühjemaks, aga tegelikkuses juhtus nii, et õhtuks oli riiulil raamatuid rohkem kui hommikul. Muidugi oli kadunud ka hulk hommikul sinna tõstetuid, aga asemele tekkinud hulk uusi. Kuid minu üllatuseks ei olnud ära viidud peaaegu ühtki puslet ega lauamängu. Kui raamatud, siis raamatud. See on ju igati tore. Hämmingut tekitas siiski, et alles olid ka peaaegu kõik lasteraamatud, mis sinna hommikul pandud said, samas kui müügilaualt osteti peaasjalikult lasteraamatuid. Mis on muidugi omakorda rõõmustav, et lapsevanem pigem ostab oma lapsele uue raamatu kui võtab riiulilt tasuta mõne vana ja mitte nii hea. Vahetuse osas julgen mõningate eranditega arvata, et inimesed vahetasid (tõid) teabekirjandust ilukirjanduse vastu (võtsid). Mis on igati arusaadav, ja minu kui proosanautleja jaoks iseenesest väga rõõmustav. Nii võtta kui tuua eelistati uuemaid, selle sajandi raamatuid, kuigi minu riiulil olid pakkuda ka mõned eelmisest.

Raamatute müügi osas tõstaksin esile kaht nüanssi: ääretult oluline on raamatu tutvustamine, (lasteraamatu puhul) võimalusel selle ette lugemine. Kolmest minu ette loetud lasteraamatust sai kaht koha pealt osta, ning pärast lugemist osteti mõlemat koheselt kaks eksemplari. Aga nagu ikka, on üllatajaid, nii leidsid oma lugejad mingil põhjusel kasti sattunud mõlemad perioodilisustabeli raamatud, mille kohta ma alguses kaalusin, kas neid üldse (ilu)kirjanduskohvikus välja panna.

Mis siis ikkagi toimus?

Kuigi kell 12 oli ilm suhteliselt jahe ja sombune ja aed ei olnud just üle rahvastatud, oli kohal vähemalt neli lastega perekonda, kellest pool ei olnud meie tuttavad. Ja minu meelest oli see väga hea märk, sest see tähendas, et me ei tee asja iseeneses ja iseendale. Sättisin end terrassitrepile ja lugesin lastele ette kolm oma viimaste aastate lemmikut: esmalt Julia Donaldsoni ja Axel Scheffleri „Lohe Zogi“, seejärel Indrek Koffi ja Marja-Liisa Platsi „Koju“ ning lõpuks Aino Perviku ja Catherine Zaripi „Sinivandi“-lood. Algusosast jäi mulle põhiliselt meelde see, kuidas ma püüdsin üle lugeda naabri koerast, kes oli meie aias olevast rahvahulgast ilmselgelt paanikas ja kahjuks mitte veel pahviks löödud, nagu hiljem.

Aga lapsed kuulasid üllatavalt kenasti. Ja kui kaks venda esireas vahepeal teineteist togima hakkasid, oli mul nende emast lausa kahju – sain ideaalselt aru, mida ta tunneb, sest ma ise olen üsna sageli samas olukorras – ühelt poolt unistan, et laps kuulaks esireas ennastunustavalt, teisalt tean, et ta varem või hiljem tüdineb, ja kolmandaks püüan endale sisendada, et keelamine võib muuta käsiloleva temaatika tulevikus vastumeelseks. Ja ma oleksin tahtnud talle öelda, et ära põe, lase olla, nad on ju lapsed. Teades samas, et selle ütlemisega ajaksin ma keset lugemist asja ainult hullemaks. Ja samas kartes, et ema närv ei pea vastu ja nad minema lähevad – nõnda nagu minuga tavaliselt juhtub. Nii et ma õppisin ka ise – kas see kehtib kõigi kohta, ma ei tea, aga – tajuma, et esineja jaoks on vahel hiirvaiksest publikust olulisem selle olemasolu iseenesest ning lapsega varasem (karistuseks) lahkumine ei pruugigi esineja seisukohast olla hea lahendus – see oleks justkui alla andmine, poolik väljapääs, millestki ilma jäämine/jätmine. Mul on hea meel, et too ema, kelle huvitatud pilgust mina nii mõnelgi hetkel omakorda julgustust sain, seda ei teinud.

Nagu ikka kipub publikus olema tavaliselt ka vähemalt üks meeldejäävalt innustunud kuulaja. Nii jäi minulegi meelde kõige huvitunumalt kuulanud poiss, kelle nimi oli minu mäletamist mööda Joonas. Tema oli kohal esimesena ja teadis peaaegu kõiki raamatuid, mida ma tol hommikul tutvustasin. Usun ja loodan, et meie teed veel ristuvad, sest ilmselgelt väsitasin ma lapsed lugemisega liiga ära, nii et loetud raamatutel põhineva mälumängu ajaks jooksid nad juba laiali. Nii jäigi planeeritud auhind ootama. Ma arvan, et varem või hiljem, moel või teisel, jõuab see Joonaseni…

Kui lastele reaalsest raamatust lugeda näis lihtne, siis mõnevõrra keerukam oli lugeda raamatut, mis ea poolest mõeldud lastele, aga sisu poolest hulga sügavam, ning alles poognatel ehk ilmumata. Keerukam mitte niivõrd lugemise mõttes, vaid selles mõttes, kas inimesed tulevad kuulama, ja kuidas nad selle vastu võtavad.

Nimelt on kohe-kohe ilmumas minu teine ilukirjanduslik tõlge: David Almondi „Minu nimi on Mina“, kirjastuselt Draakon ja Kuu. (Esimene oli 2008. aastal ilmunud Jenny Downhami „Enne kui ma suren“ kirjastuselt Pegasus.) See raamat, mis räägib üheksa-aastasest Minast, kes ei sobi tavakooli, sest talle ei mahu pähe, et lapsi seal ühtmoodi kandilisteks koolitatakse, läks mulle sügavale südamesse. Ma ei julgekski tegelikult öelda, et see on laste- või noorteraamat. Minu meelest on see raamat just nimelt lapsevanematele, et neid mõtlema panna, automaatpiloodilt maha saada – aga võib-olla ma kirjutan sellest kord pikemalt, kui see ilmunud on. Või teeb seda keegi teine. Igatahes, tulles tagasi kirjanduskohviku juurde, olin ma läbi rääkinud kirjastajaga ning saanud loa seda raamatut eksklusiivselt ette lugeda. Aitäh, Leelo, usalduse eest nii tõlkimisel kui lugemisel! J Kuulamas oli minu jaoks märkimisväärne hulk inimesi – ma julgeks arvata umbes paarkümmend – ja minu hämmastuseks oli see selle päeva ainus aeg, mil aias valitses peaaegu haudvaikus. Mis minu lootuses tähendab, et loetav kuulajaid ka tegelikult paelus. Kui ma olin ette lugenud esimese peatüki – mis, nagu raamatutes ikka, tegelikult ei anna edasi kogu raamatu võlu – ei tõusnud inimesed püsti ega üritanud ära minna, vaid jäid ootama. Mis tähendab, et ma lugesin ette veel ühe jupi, pisut tagantpoolt.

Päris õhtul, viimase sündmusena (algselt oli meil viimasena plaanitud üks muusikaline etteaste, aga see jäi tänavu erisugustel põhjustel ära) lugesin lõpetuseks peotäiele pleedide all värisevatele põngerjatele ette ühe loo veel ühest ilmumata raamatust: paljudele tõenäoliselt juba tuntud lastekirjanik Reeli Reinausi uuest loost „Maarius, maagia ja libahunt Liisi“. Ma ei ole enamikku Reeli raamatuid tegelikult ise lugenud, aga kõige sümpaatsemana on mulle seni meelde jäänud „Detektiiv Triibik loomaaias“, millest ma kirjutasin kolm aastat tagasi viimase loona siin: http://opleht.ee/7259-suvist-sirvimist-suurtele-ja-vaiksematele/. Ehk ma eksin, aga – arvestades Reeli praegust töökohta kirjandusmuuseumis vast mitte nii väga – tema hilisemad raamatud on suuresti olnud seotud metsa ja mütoloogiaga. Nii ka kõnealune, mis annab välja korraliku seiklusjutu mõõtmed ja on ka temaatilise teabe mõttes väga asjalik. Taas kord – püüan kirjutada sellest eraldi pikemalt siis, kui ta on ilmunud, praegu saan öelda vaid aitäh Reelile ja Katrinile, ning pisut kaant kergitades, et sealt leiab nii haldjaid ja vaime kui ka zombisid. Igatahes sain sellega seoses uue õppetunni – väga oluline on leida... ei, mitte paat, aga õige peatükk. Ma olen selle raamatu toimetamise käigus lugenud täismahus ette oma lapsele ja mehele. Ja mõlemad olid sellest haaratud. Kui ma aga lugesin avalikult ette ühe enda meelest põneva ja tervikliku stseeni/peatüki raamatu keskelt, tundus, et see ei paelunud uusi kuulajaid nii väga. Ehk et pikkade raamatute puhul on vist ikkagi õigem lugeda järjest/algusest kui jupiti.

Ohtra lugemise vahepeal aga oli veel üks kirjandussündmus. Nimelt käis reisimisest ja kirjutamisest rääkimas Hooandja abiga oma reisiraamatu „Maailma peal ripakil“ välja andnud Õhtulehe ajakirjanik Liina Metsküla, kellele ma aasta alguses keelelist nõu andsin.

Ütlen ikka, et ma olen kirjutaja, mitte kõneleja. Ja et ma kardan kui tuld kaamerat (ühe põhjusena selle pärast pole minu ajakirjanikutee kunagi jõudnud välja televisiooni) ning avalikud esinemised panevad mu käed värisema ja viivad südame rütmist välja. Lugedes omaenese terrassil ette lastele ja suurtelegi, aga ka püüdes juhtida Liinat küsimuste abil kõnelusest läbi, sain ma aru ühest asjast – kui inimene usub sellesse, mida ta teeb, ei ole talle tähtis see, mida arvavad teised. Tema maailm on iseenese tegevuse hetkes, mitte selles, mida saaks paremini või kuidas peaks – sellele jõuab mõelda hiljem. Ja ma olen kindel, et järgmine kord me teemegi veel paremini. Eriti kui ma mõtlen neile inimestele, kellele mul moel või teisel õnnestub sel aastal abiks olla. Kui tuleval aastal tuleksid kohale kõik nemad ja me saaksime rääkida neist raamatutest – see oleks vist küll minu unistuste kirjanduspäev... 

Esimene ettelugemine ehk lastehommik "Sinivandi", "Lohe Zogi" ja "Kojuga". Foto: Birgit Sakkeus

Kõnelus Liina Metskülaga. Foto: Ahti Kaera

Foto: Ahti Kaera

Foto: Ahti Kaera

Sellise tänukirja saime hiljem kohvikupäeva korraldajatelt.

Aino Pervik „Sinivant kuulab unejuttu“

25.05.2016

„Meile kõigile meeldib lugedes tajuda äratundmisrõõmu ja seda peaks Sinivandi-lugu lasteaialapsele kindlasti pakkuma,“ kirjutasin kaks aastat tagasi Õpetajate Lehes. Raamatust „mis kõneleb äärmiselt südamlikult väikese Sinivandi lasteaeda minekust ja sellega harjumisest, sõpradest, kelle ta seal leiab, sealsetest hirmudest, muredest ja lohutamistest.“ Nüüd on vahepeal poest otsa lõppenud raamat "Sinivant läheb lasteaeda" saanud uustrüki ja järje väikevenna "Sinivant kuulab unejuttu" näol.

Minu tähelepanu paelus Sinivandi-raamat tollal sellega, et see oli siiras ja helge, lihtne ja soe. Pervik, kes on sama hästi kirjeldanud näiteks trööstitut elu mereröövlilaevas või loodusjõudude meelevallas üksikul saarel, suudab mõne lühida reaga kokku sõlmida elupildi raami turvaliste koduseinte vahel või kindlas perekonnaringis.

Tegelasteks on Sinivandi raamatus looma(lapse)d, kusjuures tähelepanu- ja märkimisväärne on see, et kui Sinivant – sinine elevandipoeg – on oma loogika lihtsuses üks hiiglama armas sõnamäng, siis teised loomad on saanud tavalisemad nimed. Eesti kultuuris tegelikult pigem üllatuslikult ebatavalisedki: jänesetüdruk Betti, ninasarvikutüdruk Aretta, kaamelipoeg Kurt. See ei ole tegelikult väga oluline, aga olgu remargi korras siiski öeldud – mõtlen lugedes alati, millest selline nimevalik. Eriti viimase puhul, mida eesti keeli ette lugedes küllaltki keeruline hääldada on, teadmata, kas seda peaks tegema, lähtudes pigem kodumaisest loen-nagu-kirjutan- (mille puhul tuleks vist vähemalt ühel korral kuulajale igaks juhuks juurde seletada, et tegu on nime, mitte olekuga) või nime päritolukultuurist lähtuvalt loen-nagu-hääldan-süsteemist (mis tundub keset selget emakeelset lasteraamatut mõnevõrra harjumatu). Aga las ta olla, raiskan sellele pisiasjale liialt ruumi ja teie lugemisaega, liiatigi on mul endal kusagil kuklas ikkagi tunne, et neis nimevalikutes on autoril olnud midagi enamat, mida ma ei ole seni ära tundnud.

Lapsevanemaks olemise talumatu helgus

Ehk oli mu enese laps tollal liiga väike, et seda aduda, või uppusin-armusin liialt kõrvuni Catherine Zaripi illustratsioonidesse, millest selle raamatu puhul mitte mingil juhul üle ega ümber ei saa – see lihtsalt ei oleks siis see raamat! –, aga alles nüüd tajusin tugevalt, et tegelikult on seal palju enamatki. Näiteks ridade vahel mõlemas osas ka lapsevanemaks olemise talumatu helgus. Koos lasteaiaakna all ootamisega, süda raskem kui lapsel seespool. Või õhtuse uinumisrituaaliga, mis sooliselt tahes-tahtmata erineb.

Lasteaeda läinud Sinivandi tänaseks kaks aastat hiljem (ikka Tammerraamatult) ilmunud järg sellest, kuidas Sinivant kuulab unejuttu, on oma sõbralikus soojuses veel sügavam, puudutades pikantse põgususega näiteks emotsioone, mis valdavad neid, kellele olukord ei allu, olgu see klotsitorni laduv laps või magamaminekut kavandav ema. Mõlemal juhul leidub lahendus enesele tunnistamises, et teisteski võib tulla ette tarkust.

Raamat raamatus

Lisaks on uues osas sisse toodud tuttav pervikulik krutskilisus, mingi ootamatu ebamaine nüanss, nagu läbi maakera kasvav porgand, mille Catherine nii joonistanud ongi. Nii, et kõrvalkülge puha pea alaspidi lugeda tuleb. Loomulikult tekitab see elevust nii lugejas kui viib une laugelt kuulajal. Just nagu pingviinijutt Sinivandis. Nii et mõnevõrra on see nagu raamat raamatus või lugu loos – kui te aru saate, mida ma mõtlen – kirjandusteaduses on olemas ka eraldi termin, aga selle koha peal on mul paraku juba mitu päeva mäluauk.

Veel üks märksõna, mis selle raamatu kohta käib, on "kordus". Kui alul võib see näida lugejale pisut häirivgi, siis üsna pea tuleb teadmine, et tegu on tõenäoliselt teadliku ülesehitusega, mis suunatud tillukesele kuulajale teabe kinnistamiseks.

Kartsin, et tänaseks poolekuuesele pojale on Sinivant juba liiga „titekas“, aga ei – kuulas huviga ja vaikselt ja tundus neist sõnadest-piltidest sama lummatud kui mina. Kui ma teise raamatuga lõpule sain, küsis: „Kas sul on veel neid Sinivandi-raamatuid?“. Vastasin, et ei ole. Et neid ei olegi rohkem. Veel. Ja hakkasin lugema paari päeva eest pooleli jäänud Michael Ende „Ilma lõputa lugu“, mis on kahtlemata olemuslikult hoopis teine tera. Johannes tundus kuidagi mõttes ja hajevil, nagu ei oleks päriselt kuulanud. Pärast kolme lõiku katkestas mind, sõnadega: „Aga kas sa kirjutaksid sellele kirjanikule, et ta võiks kirjutada veel, näiteks „Sinivant läheb muuseumisse“ või „Sinivant näeb unes, et ta on kuningas“... Elame, näeme, loeme. Ja saadame siinkohal sõna, tänu ja tervitused Aino Pervikule!

Leslye Walton „Ava Lavenderi iseäralikud ja kaunid kannatused“

16.05.2016

Ei juhtu just sageli, et käes saab hoida uhiuue kirjastuse esimest lapsukest, ja isegi mitte selle vastilmunud eksemplari, vaid alles proovitrükki. Kümmekonna toimetaja- ja arvustaja-aasta jooksul olen lugenud küll toimetamata tekste ja PDF-e, väljatrükke ja käsikirju, aga tõtt tunnistades sai selline au mulle osaks esimest korda, tänu Eesti kirjastusmaailma usutavasti hetke värskeimale väljalaskele – uhiuuele Päikese Kirjastusele.

Ameerika noortekirjandust peetakse Maarjamaal mõnevõrra kergemakaaluliseks. Mäletame ju kõik nii raamatukaante vahel kui ka ekraanidel Bella ja Edwardi võidukäiku, millele järgnenud õhinat kasutati noorele lugejale koormate kaupa kõikvõimalike lugude ette söötmiseks, millest pole tõenäoliselt enam peaaegu kellelgi ülevaadet, suurest osast küllap ka mälestusi. Aga stopp! Üldistamine on saatanast. Just nõnda lasin ka mina end eksitada. Kuigi tõsi, vahel on säärane eksitamine hea, sest vähemalt minu kogemus ütleb, et negatiivse eelarvamuse tulemus on enamasti positiivne mulje, samas kui suurte ootuste puhul võib kergesti juhtuda teistpidi.

Ava Lavenderi lugu räägib tiibadega tüdrukust, kes elab tavaliste inimeste keskel. See on lugu erilisest noorest, teistsugusest inimesest, kes igatseb olla normaalne. Samahästi võime tiibade asemele mõelda särava aura, puujala, kuus varvast, rohelise nahavärvi – mida iganes, mis muudab inimese erinevaks üldtunnustatud ühiskonnanormidest. See on lugu sobitumisest ja sobitumatusest, puude peitmisest, eraklikkusest ja soovist olla tavaline. Kahtlemata võib seda näha lihtsalt teismelise eneseotsinguna, aga samahästi on siin sundmõtted ja kinnisideed, mida saab hoolimata ajalisest ja kohalisest kaugusest kanda üle kas või tänapäeva Eesti ühiskonda. Vaatenurk peitub lugeja mõtlemisvõimekuses ja taustateadmistes.

Oluline ei ole ainult lugu, süžee, selle pöörded ja puänt. Sama oluline on ka see, kuidas see on kokku kirjutatud. Sest raamatust ei tee raamatut enamasti nimelt mitte lugu, vaid kirjutamisoskus, sõnaseadmissuutlikkus, autori, tõlkija ja toimetajate koostöö. Ja sellest sõltub, kas raamatut saab nimetada pärliks, või lükitakse ta pikka klaashelmeste ritta, kus ta tolmunult unustusse vajub.

Ava Lavenderi lugu lendab käes just nagu tema tiibadel kantult, pannes lugeja hõljuma loo kohal hämaras udujoomes, kust näeb asju, mida muidu ei näe. Asju, mida tiibadeta inimene ei tabaks. Lavenderi loo laused venivad vaimustavalt, mitte nagu suhkrusiirup või igavusetunnid, vaid nagu mõne sajandi tagune päikeseloojang, mille ajal oli vaatajal aega märgata. Kogu teosest õhkub vana head (üle)eelmise sajandivahetuse hõngu. Sest just sel ajal saabki alguse lugu, mis on ühtlasi ka perekonnalugu mitme põlvkonna naistest ja nende saatusest, meeste ja naiste, emade ja laste vahelistest suhetest.

Perekonnalugu, millesse on tikitud pisikesi fantastilisi detaile, tillukesi väljamõeldisi, mis muudavad teksti värvikamaks ja vormikamaks, mõjudes üllatavalt loomulikult ja leevendades nukra loo sisulist süngust. Või kas need ikka on väljamõeldised, näen ma kusagilt kaugelt kumamas autori kurbkavalat naeratust... Igatahes ei saa seda lugu käsitleda ei tavapärase fantaasiaraamatuna, mille buum maailmas juba mõnda aega vaibumise märke näitab ega ka lihtlabase noorteka või naistekana.

Ava Lavender minategelasena on eesõna järgi mälestuste kirja panemise ajal 80-aastane. Ehk sellepärast tundub raamatu sihtgrupp märksa laiem, kui 16-aastase peategelasega tagasihoidlikult „noorteraamatuna“ märgitud teosest oodata võiks. Juba teose realistlikult puudutav sisu, mis on valatud oskuslikult märksa tundelisemasse vormi, annab eelduse suuremaks publikumiks.

Leslye Walton on end tõestanud. Kas nüüd just pärlite pärl, nagu väidab raamatu tagakaanetekst, aga ehe ja särav päris pärl tänapäeva noortekirjanduse klaashelmeste pikas reas, on see lugu kindlasti.

„See kas meeldib sulle väga ja sa helistad mulle homme õhtul, et sul on raamat läbi, või siis... see ei meeldi sulle,“ lõpetas kirjastaja mulle raamatut üle andes optimistlikult alanud lause tooni võrra kõhklevamalt, kuid silmanähtavalt siiski optimismi kaotamata. Vaatame-vaatame, mõtlesin mina. Ja vaatasingi, järgmisel õhtul mitmel korral vargsi kella ja piilusin igatsevalt poolelioleva raamatu poole. Et kas külalised tõesti juba minema ei hakka. Helistasin kirjastajale ülejärgmisel varahommikul...

Loodame, et vastse Päikese kiired saadavad valgust veel hulgale säärastele erilistele raamatutele ega vaju vaikselt silmapiiri taha, kaotades käe keskpärasusele.

Arvustus ilmus ka ajalehes Postimees (12.05.2016):

http://kultuur.postimees.ee/3689961/kaunis-muinas-lugu-kummalistest-kannatustest.

Juhani Püttsepp „Vanaema, kes muutus kutsikaks“

28.04.2016

Kui eelmisel nädalal kirjutasin Triinu Ojari raamatust, mis käsitleb säärast keerulist teemat nagu looma surm, siis seekordne teos on omal moel selle mõtteliseks jätkuks, mis läheb kaugemale ning vaatleb sama temaatikat detailsemalt, olgugi, et veidi erilisema nurga alt.

Püttsepp on hea ja hinnatud kirjutaja. Tema(gi) raamatuid seob omavahel looduse- ja keskkonnateema ja selles pole bioloogist (aja)kirjaniku tausta arvestades midagi üllatavat, küll aga tänuväärset, et keegi seda valdkonda ka lasteraamatutes edasi veab. Tema loomingus on minu konkurentsitu lemmik, mille nii mõnigi tuttav laps meilt kingiks on saanud, seni olnud „Tss... Kuula“ (2013), mis kirjeldab linnamelu ja maaelu vaikuse erinevust, aga meelest ei lähe ka põnevalt pärimuslik „Mees, kes puutus põtra“ (2014). Eriti südamelähedased tunduvad Juhanile olevat koerad, eriti üks, Saku-nimeline, kes oli peategelaseks nii „Gibraltari laevakoerte ühingus“ (2015) kui kõrvaltegelane ka uues, siinkäsitletavas teoses.

Ojariga ei seo Püttseppa aga vaid loomateema ega tõsist sisu mitte reetev pealkiri. Just nagu „Vana katkise kassi“ on ka „Vanaema, kes muutus kutsikaks“ puhul loom psühholoogiline abivahend, läbi kelle jutustada kaotamise ja leina lugu. Kui Ojari kasutas kassi looma surmaga leppimise, selle selgitamise ja leinast kõnelemise vahendina, siis Püttsepp astub sammu edasi ja toob sisse inimese – antud juhul vanaema – lahkumise.

Just nagu Ojari vaatleb kassi elu selle lõpuperioodil, kui loom on juba vana ja väsinud, teeb Püttsepp sama inimesega. Nii algab tema raamat kirjeldusega voodihaigest vanaemast, kes enam ise väljas ei käi ja kellele tuleb toit kätte viia. Ainus, kelle sügamiseks vanaemal veel jaksu jagub, on tema voodi ees lamav koer Saku. Kevadeks ei ole enam kumbagi ning pere püüab oma tunnetega toime tulla nii hästi-halvasti kui suudab. Kõige raskemalt elab kaotust üle ema kaotanud ema. Püüdmaks naist lohutada, toob isa majja kutsika. Paraku, nagu läbi rääkimata otsuste puhul ikka, tabab see leinavat ema pisut ootamatult ning tal võtab uue loomaga harjumine aega mõnevõrra kauem, kui isa oleks arvanud. Lahendus tuleb aga ootamatult sealt, kust seda keegi oodata ei oleks osanud. Kui selgub, et kutsikas on sündinud vanaemaga samal kuupäeval kohas, kus oli vanaema esimene töökoht, on ema kindel, et kutsikas on taaskehastunud vanaema – ning leiab neis üha sarnaseid kombeid ja omadusi. Kuni aeg teeb oma töö ning lein läbi säärase „mängu“ vähehaaval argipäevas lahustub.

Erinevalt taas nii mõnestki välisautorist, kes säärast teemat käsitlenud kuidagi kohmakalt või rabedalt (või) läbi huumoriprisma, ning mõneti sarnaselt Ojarile, joonistab Püttsepp välja südamlikult realistliku lähenemise, mis ei sisenda haletsust, aga võib tekitada äratundmist. Sügavus ja südamlikkus ning tugev pieteeditundlikkus koos pärimusliku lõime ning selge tajuga, mis õige, mis vale, ning ajakirjanikulikult hea sõnaseadmisoskusega, ongi Püttsepale omane stiil ja väljendusviis.

Seekordset kurssi aitavad selgelt hoida ka Katrin Ehrlichi illustratsioonid, mida jagub igale lehele (minu isiklik lemmik on leheküljel 18–19!). Nood, sageli detailidena välja joonistatud, või siis lõigatult poolikuks jäetud, toetavad sisuliselt keerukat teemat, mis jätab alati midagi õhku ning moodustab igaühe jaoks erineva terviku.

Tabude murdumise aeg

Kahe aasta tagusel kevadel peeti lastekirjanduse keskuses seminari, mille naelaks oli kauaaegselt Taanis elava eestlannast õpetaja Lea Reitel Høyeri ettekanne sealsest lastekirjandusest. See tekitas publikus hulga vastakaid arvamusi ning pani nii mõnegi õhku ahmima. Tollal tõdes valdav enamik saalist, et Eesti ühiskond nii tabuvabaks lastekirjanduseks veel valmis ei oleks. Tänaseks tundub, et vähehaaval hakkavad piirid nihkuma ka meie ühiskonnas. Taas kord tuleb aga öelda, et oma rahvale saab keerukaid teemasid edasi anda vaid see, kes tunneb kultuuri sügavuti, olles ise elanud selle sees ning teab ja tajub ühiskonna valuläve, tavandit ja pärimust.

Kuigi esmapilgul tundub, et kui vanemate lahutus on juba lasteraamatutesse tugevalt sisse murdnud, siis vanema surma teemal pole palju juletud katsetada, tajusin järele mõeldes, et tegelikult ei olegi surm lasteraamatutes nii harv nähtus. Alustades Pipist, kelle ema oli ingliks taevas, on ikka ja jälle raamatuid, kus laps elab koos ühe vanemaga mitte lahutuse, vaid teise surma tõttu. Enamasti on seda teemat siiski mainitud raamatu alguses mõne selgitava lausega (vt Aino Perviku „Arabella, mereröövli tütar“), harvemini toodud sisse igatsevat tagasivaadet ja lapse endas kantavat leina (Kadri Hinrikuse „Et head haldjad sind hoiaksid“). Püttsepa raamatus on laps, väike Marie, aga hoopiski kõrvaltvaataja rollis, kes näeb ja muretseb pigem leinava ema ja muutunud koduse õhkkonna pärast.

Lapse tagaside jääb minu loos seekord napiks, sest lugenuna seda teost pahaaimamatult ette samal õhtul Ojari „Vana katkise kassiga“, viimase järel, suikus poeg pärast paari esimest peatükki unne. Teisest toast lugemist kuulnud isa kommenteeris seejärel vaikselt: „Minu jaoks olid need tänaõhtused lood pisut liig...“, mis on hea näide elu näinud täiskasvanu ja veel puhta lapse maailma erinevusest. Küllap nad võivadki olla liig, kui tabavad kuulajat-lugejat ootamatult ja põhjuseta, ning mõeldud pigem ajaks, mil võivad pakkuda lohutust ning aitavad sarnast olukorda mõista ja mõtestada. Nii võtsime meie, kuna ka laps noist raamatuist enam ise juttu ei teinud, järgmisel õhtul lugeda teisi, olgugi, et ma üldiselt raamatu poolelijätmist taunin.

Tõtt tunnistades tasub (enese vabanduseks) lisada, et kui Ojari teose sisu enne lugemist põgusalt teadsin, siis Püttsepa raamatu võtsin raamatukogust sisu teadmata, tuginedes pelgalt autori nime tuntud headusele – ma ei ole kindel, et oleksin plaaninud kaht säärast keeruka temaatikaga raamatut üksteise järel ette lugeda. Küll aga olen taas tänulik, et tean, millisel eluperioodil millist raamatut vajadusel otsima minna.

 

Triinu Laan „Vana katkine kass“

19.04.2016

Võrus elava Triinu Laane käekirjaks võib tänapäeva lastekirjanduses pidada kakskeelseid kohalikku kultuurikonteksti peegeldavaid maalähedasi lasteraamatuid. Võiks ehk arvata, et seda on vaid kahe raamatu põhjal vara öelda, aga ei – kui ühe autori kaks raamatut on nii pika ajalise vahe tagant nii selgelt äratuntavad, ei näe ma põhjust, miks nõnda öelda ei võiks.

Nimelt ilmus samalt kirjastuselt – Päike ja Pilv – tänaseks juba ligi kümmekond aastat tagasi Triinu (tollal Ojar) esimene raamat „Suur must koer“ (2007). (Kõrvalepõikeliselt võtan mainida, et too raamat oli meie peres esimene, mille pealkirjas viieaastane poiss sõnad tähthaaval kokku suutis lugeda. Luues seega ühe neist n-ö kvaliteethetkedest, mis läheb ajalukku ja talletub pereliikmetele pühalikult rõõmsa mälupildina.)

Kaks raamatut täiendavad teineteist yin ja yang’ina selles mõttes, et kui Marja-Liisa Platsi piltidega „Suur must koer“ jutustas väikeste lugudena ühe koera elust, siis Anne Pikkovi illustreeritud „Vana katkine kass“ räägib raamatut läbiva jutuna loo ühe kassi surmast, kuid ometi mitte kramplikult sellele keskendudes.

Triinu Laane „Vana katkine kass“ kõnnib mööda õrna temaatika habrast joont ettevaatlikult, et mitte pudeneda valele poolele. Ja jalg – või peaks ütlema käsi – ei väärata. Kui otsi tuleks kokku tõmmata ja olukord kisub pingeliseks, leevendab seda pehme kõrvalepõige nimede maailma, mis otsekui raamistab lugu ja juhtunut, muutes pealiini nagu muu seas käsitletavaks, kuid jättes selgelt pealiiniks, mis sellegipoolest ei mõju torkava ega torkivana. „Vana katkine kass“ on pehmelt soe. Ta ei ilusta ega hoia lugejat vati sees, aga ka ei lajata või rõhuta kaotust. Tundeid ei nimetata, need jäävad hõljuma kuhugi vahepealsesse sfääri.

Juba väljend „katkine“ on lapsemeeles säärane, mis ei ehmata ega tee haiget. Kui tavapäraselt vahendada siinkohal ka noore lugeja (antud juhul küll kuulaja) muljeid, siis pealkirja kuuldes kõlas esmane reaktsioon „Aa... mänguasi!“. Raamatu lõppedes aga öeldi: „See ei olnudki nii hull!“ Kuna meil pojaga raamatu temaatikast enne lugemist ega ka selle ajal otseselt juttu ei olnud, pidasin paslikuks üle küsida: „Mis mõttes hull?“. Seekordne vastus oli veel ootamatum: „Noh, ma arvasin alguses kaanepildi järgi, et see on see... noh... luuletuste raamat. Aga see oli täitsa hea!“.

Keelemeelele

Aga nii nagu „Suur must koer“ pole ainult „Suur must koer“, pole ka „Vana katkine kass“ ainult „Vana katkine kass“. Esimene on ühtlasi „Suur must pini“ ja teine „Vana katskinõ kass“. Ehk teisisõnu – eespool nimetatud kakskeelsus tähendab, et neis raamatutes on paarislehekülgedel lihtne lapsetasandi tekst esmalt eesti ning kõrvalküljel võru keeles.

Lõuna-Eesti lapsele annab see ilmselt võimaluse võrrelda oma väikest keelt suure maakeelega ja õppida viimast, ning Põhja-Eesti lapsele ja tema vanemale võimaluse tutvuda ühe väiksema murdekeelega, mis võib viia sellest rääkides jutu lõpuks kokkuleppeni, et suvel läheme seda „maad“ oma silmaga vaatama. Ja kui laps mõlemas keeles juttu kuulata ei jaksa, saab olenevalt lapsest ja lugejast valida, kummas keeles sel õhtul parajasti lugeda, et väikesel kuulajal põnevam oleks.

Võrdluseks väliskirjandusest

Umbes aasta eest tuli minu juurde üks oma lapselapsele lugemist otsinud kolleeg, kellele oli poes kätte sattunud rootslase Ulf Nilssoni teos „Hüvasti, härra Muffin!“, ning tahtis jagada sellest saadud emotsiooni. Ta nägi vaeva, et mitte väljendada õudust, aga tema tunded selle teose osas olid, kui mitte negatiivsed, siis vähemalt vägagi kahetised. Mõistsin teda ja nõustusin, et küllap tasub selline raamat lugemiseks võtta siis, kui selleks on temaatilist põhjust. Tõtt öelda ei ole Muffini-raamatut ka minu raamaturiiulile seni tekkinud. Küll aga seisab seal „Vana katkine kass“.

Sellega ei taha ma siiski öelda, et üks raamat oleks hea ja teine halb. Pigem seda, et sellises kontekstis on eriti oluline kultuuritaust. Meie kultuuris on surma-teema suhteliselt vaoshoitud, müstifitseeritud, delikaatne. Surmast rääkida on keeruline, pigem öeldakse lahkunud/kadunud kui surnud, lapsi matusele kaasa ei võeta jne. Nii ei ole meil lihtne leida seda teemat lasteraamatust ilma harjumuspärase nn polstrita, keskse, mitte õrnalt ülelibisetava teemana.

Mis aga puudutab temaatikat ennast, siis varem või hiljem tuleb kõigil sellega kokku puutuda. Meil näiteks ei ole kunagi olnud hamstrit (kellest räägib Muffini-raamat), aga on kolm kassi, kellest kaks on kümneaastased. Mul on hea teada, et kui aeg käes, on mul riiulist abiks võtta Triinu Laane „Vana katkine kass“, et sel teemal lapsega paremini vestelda. Kumbki neist raamatuist ei olegi tõenäoliselt mõeldud igaõhtuseks lektüüriks, vaid temaatiliseks abivahendiks, siis kui seda tarvis läheb, ajendatuna võib-olla isiklikust kogemusest (vähemalt on seda Ulf Nilssoni sõnul tema raamat). Küllap leiab igaüks oma ja erinevatele inimestele sobibki erinev lähenemine.

P. S. Oma kummalisel moel jäi mulle katkise kassi raamatus sümpaatselt meelde üks mõnevõrra kõrvaline detail. Leheküljel 22 kassi matma minnes on „vanaisal kaasas üks lapik pudel väikese joogiga“ ja ta ütleb „Lepituseks“, „nagu peaks sellepärast vabandama“. Mulle on sümpaatne, et me ei katsu oma kultuurist ilu ja korrektsuse nimel alati kõike välja juurida, isegi, kui see on midagi pisut nagu häbenemisväärset, vaid lööme pea püsti ja tunnistame sirge seljaga, et ka see on meie kultuur ja aeg ning käib asja juurde, just nagu Lindgreni raamatutes neegrikuningas ja piibutõmbamine. Ja eriti sümpaatne on, et seda saab mainida ka lasteraamatus, ilma hurjutamise ja halata. Lihtsalt. Nagu eluski. Või surmas.

Mari Klein

Susanne Weber „Paul ja paps“

12.04.2016

Möödunud laupäeval esitles kirjastus Petrone Print Tallinna raamatumessil taas üht uut lasteraamatut: tõlkija Lea Ellerti abiga eesti lasteni jõudnud Susanne Weberi teost „Paul ja paps“. Kuna kevadine salakaval viirus niitis ühe väikese kuulaja jalust ega lasknud meil kahjuks osa saada sellest, kuidas sealsed lood raamatukogus Justin Petrone esituses kõlasid, tuleb siinkohal juttu eelkõige raamatust endast.

Kuigi tõlkelugusid ilmub eesti lastekirjanduses tublisti ja ridamisi, on mul eriti hea meel iga uue saksa keelest maakeelde pandud raamatu üle. Olgu põhjuseks siis esimesest klassist alates õpitud nn esimene võõrkeel, mis minu maailmapilti kindlasti palju mõjutas, või laiem kultuuritaust, mis seob Eestit arusaadavalt enam Saksamaa kui näiteks Lõuna-Euroopaga.

Saksa kirjanduses on mingi fluidum, mis kätkeb endas peaaegu alati pisut pedagoogilisust, mõnevõrra maalähedust, südamlikku siirust ja väikesi vimkasid, ilusatest illustratsioonidest rääkimata. Tõsi, järele mõeldes on see nii vist lastekirjanduses üldse – vähemalt peaks olema sellises, mida saab nimetada heaks. Aga saksa omas on eestlase jaoks midagi tuttavlikult, tuntavalt ja turvaliselt teisiti kui paljude muude, lähemategi maade lastekirjanduses.

Seega on mul hea meel, et viimastel aastatel ilmunud Janoschi Tiigri ja Karu sarja lugudele, Christine Nöstlingeri „Tulipunasele Friederikele“ ja... ega ma suurt muud oma riiulist ei leidnudki, kuigi mul on karvane tunne, et midagi siiski unustasin – näpuotsaga jälle lisa on tulnud.

Kes kasvab, kes kasvatab?

Kahe saksa Susanne – Weberi kirjutatud ja Göhlichi illustreeritud – 20 jutukesega raamat „Paul ja paps“ räägib isa ja poja suhtest. Ja teeb seda üllatusliku aususega, võites nii üsna ruttu lugeja usalduse.

Üllatusliku aususe all mõtlen seda, et lapsevanemat ei kujutata selles raamatus ülima tõe esindaja ja väljendajana, vaid näidatakse kui samasugust eksida ja väsida võivat inimest nagu laps. Vaadatakse vanema kasvamist koos lapsega ja lapse kaudu, räägitakse tänapäeva lapsemaailma häirivatest teguritest nagu pidevalt e-kirju vaatav vanem või vanemamaailma häirivatest teguritest nagu pidev ehitusmüra ümbruskonnas. Rõhutatakse, et alati kõik ei õnnestu. Aga oluline on, et seda tehakse läbivalt riivamisi, lapsesõbralikult, rahumeelses ja positiivses võtmes, ilma et keegi häält tõstaks, inetuid sõnu kasutaks, püüdlikult cool oleks või silmatorkavalt moraliseeriks.

Siinsed lood ei paku äratundmist ainult lapsele, vaid ka vanemale. Võiks lausa öelda, et on vabastav ja kergendav lugeda, kuidas teistelgi vanematel on vahel pahuraid päevi, kuidas teisedki isad ei oska vahel riiulit kokku panna, ei taha tööle minna, jäävad mänguplatsi kõrval pargipingil tukkuma või on lihtsalt haiged – ja kuidas tasakaalu eneses võib aidata leida lahke kopajuht, kes pakub su pojale ootamatult erakordset võimalust istuda kaevemasina kabiinis, või koguni laps ise mõne muhedalt asjakohase kommentaariga, mis vanema oma ülesannete kõrgusele tagasi toob.

Siin on juttu muu hulgas näiteks vanavanematest, reisimisest, mälestustest, loomadest, indiaanlastest, tähtedest, tsirkusest, emale koogi küpsetamisest – igas loos oma iva. Selline mõnusalt tavaline, pisut idülliline elu, mida on vürtsitatud kergete filosoofiliste elementidega, olgu lugu budast, mis viib lapse kaugemale argipäeva pakutavast paikadest, või kas või koristamisest, mis puudutab põlvkondade vahelisi sidemeid või kaksikutest, mis vaatleb üksiklapse elu muresid ja rõõme.

Eriti meeldib mulle kui filoloogile selles raamatus sõnadega mängimine, lihtsal ja arusaadaval, aga nutikal moel. Kas te ilma lugemata arvaksite ära, mis on banilje? Aga maasurt ja lelat? Või hoopis brasiilikum? Kui tõenäoliselt juba algtekst iseenesest võib-olla kirjanduslikult kõrgem pilotaaž ei olegi, sest rõhk on rohkem sisul kui vormil, siis nimetatud tõlkenüansid leevendavad paljut. 

Ma olen kord selliseks sündinud!

Sageli juhtub lasteraamatutega nii, et see, mis vaimustab täiskasvanut, tundub lapsele igav, ja vastupidi. Aga see võib esmapilgul olla petlik. Meie peres juhtus selline lugu, et tahtsin sellest raamatust kiirelt ülevaadet saada ja käisin filme vaadata tahtnud lapsele lugemisega pisut liigselt peale, saades olukorra kulminatsiooniks südamest tulnud emotsiooni: „Mulle ei meeldi raamatud! Mulle meeldivad filmid. Ma ei saa sinna midagi teha, ma olen juba kord selliseks sündinud!“.

Teades, et viieaastasel on praegu õuduslugudest vaimustumise periood, püüdsin olukorda õhtul heastada, ja tõin talle üllatuseks välja TEA kirjastuse „Eesti õuduslugude kuldraamatu“, mõeldes, et sellega saan küll raamatud poisi silmis jälle heasse kirja. (Seni oli meie peaaegu igaõhtuselt nõutud lektüür Tiia Toometi „Vana aja lood“, täpsemalt see lugu, kus keegi uksele koputab.) Tulemus oli aga peaaegu uskumatu. Pärast teist õuduslugu palus näost valge poeg: „Emme, loeme parem seda „Pauli ja papsi“, läks ja otsis selle kiiruga üles ning tõi mulle kätte järgmiselgi päeval.

Seega pakub „Paul ja paps“ oma tuttavate tegijate, paikade ja tegevustega ka lapsele alateadlikult turvalisust. Rohkem kui ühel korral leidsin end kuulavale pojale kommenteerimas: „Kuule, see Paul on ju peaaegu nagu sina, talle ka meeldivad saurused/rüütlid/jäätis / ei meeldi lasteaias käia/koristada, tema tahab ka venda / on samuti istunud ekskavaatori kabiinis jne.

Illustratiivne remark

Muide, kui teil tekib küsimus, miks nt eelmise postituse puhul rõhutasin ma kirjutaja ja illustraatori võrdsust, siin aga teen selget vahet ning toon alguses autorina ära vaid kirjutaja nime, siis vahe on teose stiilis. See raamat on mõeldud ette lugemiseks, nii et rõhk on Susanne Weberi juttudel, mille visualiseerimiseks ja lastele lähemale toomiseks on Susanne Göhlich joonistanud pilte tegelastest ja nende tegemistest. Pildid on loo lisandid, täiendavad teksti, mitte vastupidi. Nad ei võta enda alla terveid külgi, vaid on teksti kõrvale ja sisse integreeritud figuurid, erinevalt raamatuist, kus pilt ja tekst on teadlikult võrdsetena planeeritud ning paigutatud nii, et pilt võtab enda alla terve külje ning tekstiread on integreeritud selle peale. Kumbki pole parem või halvem, erinevus on stiilis ja eesmärgis.

Mari Klein

Indrek Koff / Ulla Saar „Ilusti“

6.04.2016

Indrek Koff oli üks esimesi, kellele ma möödunud aasta lõpus poetasin, et nüüd oleks vist aeg hakata raamatublogi pidama. Kõik oma kirjutised ühte kohta koguda, ise otsustada millest ja millal, kellest ja kuidas kirjutada ning teavet uute tähelepanu väärivate teoste kohta ikka ja jätkuvalt laiali hüüda. Nii et alustada uut väljakutset just tema uhiuue raamatuga on natuke nagu sümboolne. Eriti arvestades, et selle esitlusel puhus päevakangelane ise(gi) pidulikult pasunat.

Tõsi, kõiki oma vanemaid kirjutisi ei ole ma siia veel kogunud ega tea sedagi, kas Lehtla pesa jääb kestma pikaks ning asuma just sellele küljele ja aadressile, aga kusagilt tuleb alustada. Niigi on vett juba liiga palju merre voolanud ja nii mõnigi vahepealne vahva raamat vaat et vanaks saanud. Püüan nende juurde, mis seda väärivad, edaspidi jooksvalt tagasi tulla, sest olen viimasel ajal avastanud hulga lugemist väärivat mitte ainult värskete viljade seast, vaid ka nende hulgast, mis on vapralt oma aega oodanud. Aga et sissejuhatus liiga pikaks ei läheks, siis... alustagem!

Komeet Kapsastes

Möödunudreedese tööpäeva lõpuminuteil oli Uue Maailma pisikesse raamatukokku Kapsastesse kogunenud pesakond Komeedi lasteaia lapsi Väikese Vankri rühmast. Nende seas ka sealsed endised kasvandikud, tänaseks koolilasteks sirgunud Sander ja Paul, kelle isa Indrek pakkis lahti veel trükivärvi järele lõhnava lasteraamatu „Ilusti!“, mille välja andnud kirjastus Härra Tee & Proua Kohvi.

„Seal on tegelased Leen ja Oskar, kes on ütleme, et kuueaastane ja nelja-aastane, või mis ütleme, ongi!“ alustas Indrek Koff raamatu tutvustamist.

Raamat Leenust ja Oskarist, kes tahavad teha kõike ilusti ja otsustavad ühel päeval võtta kodus ette korraliku koristamise, pesemise ja torditegemise, jätab koffilikul ja nüüdisaegsel moel tavapäraselt terakesi ridade vahele ning mõnusalt ja tublisti ruumi lugeja fantaasiale, andes talle võimaluse juppidest otsi ise kokku sõlmida. Rääkimata sellest, et eri vanuses lugejad raamatut hoopis erinevalt näevad. Kusjuures ei saa mainimata jätta, et üllatuslikult võivad väikest lookuulajat paeluda aga hoopis need osad, mille tagamaid mõistavad rohkem vanemad. „Ah, Diego!“ õhkab mu poeg juba regulaarselt igal õhtul, mil selle raamatu kaane avame...

Kuidas raamat sündis?

Koff kergitas raamatu sündimise tagamaalt katet, mis kihilisust pisut selgitab. Nimelt koosneb raamat kahest osast. „Esimese osa pildid sündisid nii, et andsin Ullale teksti ja ta joonistas nende põhjal. Siis aga tõi ta mulle tagasi teise osa pildid ja mina kirjutasin nende juurde teksti,“ rääkis Koff. Saar omakorda lisas, et püüdis pilte joonistada ruumide kaupa, mõeldes, mis sinna sobiks ja mida seal teha võiks.

Lasteaiaõpetajaid, kes olid saanud juba raamatut lehitseda, huvitas küsimus, miks vanaema on valge, võiks öelda, et värvitu. „Kas talle ei hakka päike peale?“ küsis keegi lastest. Mis omakorda pani Koffi publiku tähelepanu pöörama just vanaemale, kes polevat sugugi vähem tähtis tegelane kui lapsed Leen ja Oskar...

Loe pilte!

„Ilusti!“ on meie lastekirjanduses taas kord üks hea näide sellest, kuidas lasteraamatus on pilt vähemalt sama tähtis kui tekst, vahel tähtsamgi. Nii saab selles raamatus sõna otseses mõttes lugeda pilte ehk siin on külgi, millel teksti polegi, aga mis end seepärast sugugi kiiremini pöörata ei lase.

Piltide autor Ulla Saar, kes rääkis, et tegi pildid alguses hariliku pliiatsiga ning värvis need siis arvutiga, ei hoidnud pliiatsit paigal ka raamatuesitlusel. Seal sündinud šedöövril leidsid koha näiteks tromboon, mille mängimisega Indrek esitluse sisse juhatas, mustsõstramahlane särk raamatu toimetaja Eva Koffi lapsepõlvest, kapsas kui kohaliku kogukonna sümbol, südamekaart, autopesula ja pükste peale tõmmatud aluspüksid, mis esitlusel kõlanud vestlustest lastega välja koorusid.

Tagasivaade

Juba tuntud kirjaniku iga uus raamat annab alati põhjuse ja võimaluse välja kaevata ka tema eelmised. Nii on meiegi õhtuse lugemise repertuaaris juba neljandat päeva korraga onu Indreku ehk kuulajat tsiteerides „noh, SELLE KIRJANIKU“ kolm raamatut. Lisaks uuele ka eelmine – „Koju“ – ning üks varasem, 2011. aasta Põlvepikukonkursil esile tõstetud „Meie suur puu“.

Tuleb tunnistada, et viieaastase Johannes Markuse lemmikuim on „Koju“. „See, kus koerasabad nööril rippusid. Kümme tükki!“ – nagu kirjeldab väike kuulaja tavaliselt õhinal oma soovi ja valikut. Lisaks koerasabade loodud veidi kõhedale põnevusele mängib selles raamatus tähtsat, aga ehk kuulaja enda jaoks mitte nii teadvustatud rolli see, et „Koju“ peategelane on viieaastane Madis, kes annab eakaaslasele vahetu võimaluse samastumiseks, äratundmiseks, avastamiseks, võrdluseks ning ka arutamiseks, mis on tema elu, kodu(tee), lasteaia ja oskuste puhul erinevat, mis sarnast. Rääkimata sellest, et pealkiri on ütlemata hea võimalus vaikselt lugema õppimist harjutada. Just nagu „Ilustigi“.

Mina aga pean ütlema, et „Meie suur puu“ kasvas ei teagi, kas „sellele kirjanikule“ oodatult või ootamatult nii kõrgeks, et sealt üle lendamiseks tuleb tõenäoliselt näha väga hoolega vaeva. Võib muidugi olla, et asi on lihtsalt akna taga kasvavas põlistammes, mille ümber meie maja on projekteeritud ja mistõttu suured puud meid väga puudutavad. Kes on üldse öelnud, et ühe kirjaniku teoseid omavahel võrdlema peaks. Maitsed on erinevad ju nagunii.

Aga kui seda siiski teha, ei saa mööda minna sellest, et Indrek Koff on oma teostega andnud tänuväärse võimaluse võrrelda ja hinnata eri lasteraamatukunstnike käsikirja ja piltide tähtsust teksti juures. Igaüks saab valida ja otsustada, kas talle meeldivad enam Ulla Saare lapsemeelsed tugeva kontuuriga pliiatsijoonistused, Marja-Liisa Platsi akvarellilikult hajuvamad pildid või Louise Dunetoni tugevate värvidega ja detaile rõhutav käekiri. Kusjuures täitsa võib olla nii, et pildid tunduvad meeldejäävamad ühes raamatus, sisu poolest meeldib aga hoopis teine. Nii tasubki riiulile koguda kõik. Igatahes väärtustab Indrek Koff kunstnikke niivõrd, et kõigi kolme nimetatud teose juures ei ole kirjaniku nime tõstetud kunstniku omast ettepoole, vaid seatud võrdsele positsioonile nii kaanel kui ka tiitellehel.

Mari Klein

Indrek Koff mängis raamatu esitlusel Kapsastes trombooni.