Nov. 29, 2017

Ma kirjutasin siin lasteraamatust viimati aasta eest. Vaiki olemisel on tegelikult põhjus, ja sugugi mitte see, et Eestis ei oleks vahepeal häid lasteraamatuid ilmunud. Põhjus on see, et aasta tagasi paluti mind osalema Eesti Kultuurkapitali 2016. aasta eesti kirjandusauhindade lastekirjanduse žüriis. Kui sealne valik oli tehtud, sain austava ülesande anda panus ka 2017. aasta laste ja noorte tõlkekirjandust tunnustava Paabeli Torni preemia valikul. Mulle tundus, et nende tegemiste ajal ei oleks olnud õige kirjutada siia subjektiivseid arvamusi. Nüüd aga olen žüriide „ahelaist“ prii ning püüan vahepeal lastekirjanduse osas väga palju targemaks saanuna vahepealse aja tagasi teha. 

„Poiss, kes joonistas kaarte“ on üks värskemaid eesti lasteraamatuid ning mul on sama värskelt meeles tolle teosega seotud esmane reaktsioon. Julgen arvata, et see on esimene kord, kui ma olen autorilt raamatu „välja ehmatanud“. Aga umbes nii see just välja kukkus…

Ühel laupäevasel perehommikul Tallinnas Kirjanike Majas esitlesid Kätlin ja Ulla oma uut raamatut. Tõsi, tegu oli tookord ühe teise ühisteosega - neile on see sügis olnud üsna viljakas, rääkimata varasemast ajast, mil nad on koos loonud sellised teosed nagu "Lift" ning "Sonja ja kass".

Esitluse eel märkis minu taga istunud Ulla vaikselt, et tegelikult on neil ka teine raamat valmis, ja poetas lavale minnes selle mulle vaatamiseks pihku. Ajal, mil Kanutiaia noortemaja tore näitetrupp etendas eesti lapsi portreteerivaid lugusid tandemi teisest, tol päeval esitletud teosest "Krips-kraps, eesti laps", sirvisin mina vaikselt kaardipoisi-raamatut. Ja tundsin endas tõusmas üha tugevamat vaimustust. Kui Ulla lava juurest tagasi jõudis, sosistasin-sisistasin talle õhinal üle õla: „Mul on seda raamatut vaja, täna!“ Ulla läks näost kaameks, kogeles mulle suurte silmadega vastu, et tal on paar tükki kaasas ja ulatas väriseva käega oma suurest kotist ühe eksemplari. Peaaegu nagu jõuluvana.

Tegelikult ei plaaninud ma olla sugugi nii nõudlik või taktitundetu. Asi oli selles, et järgmisel päeval oli isadepäev. Kui ma nägin selle raamatu lugu ja illustratsioone, meenus mulle isa, minu poja vanaisa, kes teeb oma lapselapsele kõige suuremat rõõmu aardejahiga, mille tarbeks joonistab talle toredaid kaarte. Ja kui ma olin jõudnud lugedes pööninguni, just selliseni, mis sisaldub isamaja kaudu nii minu kui ka minu lapse lapsepõlves, teadsin, et mul ei saa olla oma isale paremat kinki. Ette rutates tuleb tunnistada, et seekord pühendas eesmärk abinõu, sest käisin samal päeval hiljem läbi kahest poest, aga kummaski seda teost veel ei olnud…

Tõsi küll, vanaisa on selles raamatus üldse mitte kaardijoonistaja, vaid natuke humoorikas kõrvaltegelane, kes vaatab telerist päevad läbi spordikanalit – üsna omane paljudele vanaisadele, eks ole – sellal, kui vanaema suppi keedab.  

Kaarte joonistab selles raamatus mitte vanaisa, vaid ikkagi poiss, kelle nimi on Mark. Margil on lisaks kaardiarmastusele ka üks mure – ta nimelt kardab salamisi pööningul olevat pimedust, kus elavad kollid. Nii et sellesse loosse ja raamatusse on peidetud mõte julgustada neid, kellel on (salajane) hirm. Ja kui ikka öeldakse, et murede ja hirmude vastu aitab nende välja kirjutamine või joonistamine, siis suunata poisslapsi, kellele joonistamine ei meeldi, aga kes kirjutada veel eriti ei oska, tegema seda (aarde)kaartide joonistamise kaudu, on minu meelest üks ütlemata nutikas mõte. Küllap Kätlin seda kahe poja emana teab.

Kuigi ma olen illustratsioonide olemasolu alati rõhutanud, tajusin siin rohkem kui kunagi varem nende osakaalu tähtsust. Siinsed pildid on lausa omaette lood, sest tegu pole niisama joonistuste või meisterduste, vaid kohati koguni kollaažidega. Seejuures sellistega, mis jutustavad rohkem kui tekst. Nii on näiteks esimesel pildil Mark ja kaardid – mängukaardid, maakaardid, perfokaardid ja postkaardid – igaühel neist on ju omaette lugu, mis annab võimaluse rääkida lapsele põhisüžee väliselt põnevaid mälestusi vanast ajast. Minu tähelepanu pälvis ja järjekordse subjektiivse nostalgilise plusspunkti andis siinkohal vana postkaart, mis on saadetud Kadrinasse. Mängukaardid tulevad nutikalt mängu näiteks vanemate magamistuba markeerides – ärtu Emanda ja Kuningana punase kaardiselja-teki all. Mitmel pildil on ka puhtamaid mustvalgeid või hallikaid joonistusi – see annab kogu ridade vahel hirmust rääkivale raamatule sobivalt sünge alatooni. Ja erilist tähelepanu pälvib sisekaantel olev muster, mis tuletab meelde vana kommet, kuidas lambivalguse varjudes saab teha sõrmedega loomi. Paaril pildil on taust täpiline, mis omakord tõi meelde lapsepõlvest tuttava Lehte Hainsalu raamatu „Kui ma ükskord“ kaane.  

Seega – kokkuvõttes olen ma selle raamatu puhul absoluutselt subjektiivne, sest siin oli erakordselt palju detaile, mis puudutasid või kõnetasid mind isiklikult: spordihuviline vanaisa ja kaardid; salapärane pööning; postkaart Kadrinast, kus on minu juured. Ma ei teagi, kas on tarvidust mainima hakata, et minu poja nimi on Markus… Selge on see, et raamat kõnetab lugejat paljuski nimelt subjektiivselt ja isiklike (ära)tundmuste kaudu.

Ja muidugi mälestuste. Kui minule jääb selle raamatuga alatiseks meelde hommik kirjanike majas, mil ma seda raamatut esimest korda nägin, siis teie saate omi mälestusi luua mõne tunni pärast. Sest seda raamatut esitletakse Tallinnas väikeses raamatupoes Puänt nimelt täna, 29. novembril kell 18. Autorid lubasid lastele ka aardejahti. Minge ja looge omi kaarte ja mälestusi ning ületage hirme! 

Nov. 26, 2016

Võiks ju arvata, et kassid on üks enim ekspluateeritud teemasid lastekirjanduses. Aga ometi on nois loomades mingisugune võlu, mis paneb inimesi ikka ja jälle nii neid lemmikloomadena pidama kui ka neist kirjutama ja lugema. Ning saama mõlemal juhul enamasti sooja ja toreda elamuse, mis suunurgad tahes-tahtmata ülespoole kergitab.

Kui see raamat toimetamiseks minu kätte jõudis, ei osanud ma midagi erilist oodata. Aga leidnud raamatust ühe peategelasena viieaastase lapse ning esmalt kaks ja lõpuks koguni kolm kassi, ahmisin õhku ja tundsin nagu loeksin oma elust. Kuigi enamikul kassisõpradel ehk kodus lemmikloomana kolme kassiisendit ei eksisteeri, usun, et rõõmu ja äratundmist pakub see lugemine paljudele teistelegi, kellele need karvakerad vähegi meeldivad.

„Kasside salajane pagaritöökoda“ seob endas mõnusalt vaba käega reaalsust ja fantaasiat, sisaldab õpetlikku iva sõpruse ja koostöö kohta, aga vihjab ka sellele, et liigne püüd teistele meeldida, võib tuua kaasa hoopis häda.

Tegu ei ole kaugeltki mingi roosamanna ja ümmarguse lillelise looga, vaid igati mõistliku ja lapsesõbraliku tekstiga ühe perekonna ning nende kasside Kirbu ja Wilburi tegemistest, mis – olgu igaks juhuks ikkagi öeldud – pärast kõikvõimalikke sekeldusi siiski õnneliku lõpu leiab.

Kindlasti on selle raamatu suur võlu Regina Lukk-Toompere imepärastes värvilistes kunstpiltides, mis pakuvad Helena Läksi vahvale tekstile võimsalt toetava käsivarre.

Olgu öeldud ka see, et pagarikasside lugu vormus raamatuks tänu sellele, et leidis ära märkimist Kultuuriministeeriumi, Eesti Lastekirjanduse Keskuse ning kirjastuse Päike ja Pilv korraldataval Põlvepikuraamatu konkursil – ja see ei ole üldse mitte vähe oluline fakt, sest selle konkursi žüriis on Eesti lastekirjanduse tõelised eksperdid. Nii et sellise taustaga teost võib julgelt usaldada.

See lugu ilmus 2016. aasta novembrikuu ajalehes Raamat.

Oct. 28, 2016

Kui suvel kirjutasin ühest autorite oma kulu ja kirjade ning Hooandja abiga välja antud lasteraamatust, mis mind meeldivalt üllatas, siis palun, siin on järgmine kirjastuste-väline vili. Võiks vist lausa öelda, pere- või suguvõsaprojekt. Nimelt leiab selle raamatu tiitlipöördelt teose juures oma panuse andnute hulgast lausa kolm sama perenimelist.

Raamatu autor Tiiu Kitsik (endine Sullakatko) on, muide, lausa ise olnud üks Hooandja portaali eestvedajaist ning tuntud ka kui kunstnik. Edaspidi saab tema kohta vaikselt öelda ka lastekirjanik, sest just oma esimese toreda lasteraamatuga on ta tänaseks maha saanud. Olles selle puhul üsna oodatult nii teksti kui ka piltide autor.

Jah, ka selle raamatu suhtes olin ma alguses pisut kartlik. Teate ju küll seda esimese vasika lugu, eks ole. Ka lepatriinu-temaatika kohta ei saa öelda, et seda juba lasteraamatutes piisavalt palju ekspluateeritud ei oleks – küll loetakse täppe kokku, küll lähevad need kaduma – no mida uut siis ikka välja annab mõelda. On praegugi näiteks Rahva Raamatu veebilehel kõnealuse kõrval veel kümmekond lepatriinu-teemalist lasteraamatut. Nii mõtlesin alguses.

Aga Tiiu Kitsiku „Lepatriinu täpid“ hajutas oma optimismiga mu kartuse üsna ära. Ja tõestas, et annab ka vanadel tuntud teemadel näha uusi vaatenurki ning neid kenasti eksponeerida.

Tegu on sellise teosega, mis juba välimuselt poes pilku peaks püüdma: mustad täpid punasel taustal ei saa kuidagi kahe silma vahele jääda, nende pealt piiluv uudishimulike silmadega blond pea samamoodi. Ja et välimus ongi suuresti selle raamatu teemaks, saab öelda, et vorm toetab kenasti sisu.

„Lepatriinu täpid“ räägib nimelt sellest, kuidas lepatriinu nimega Triinu on oma välimusest tüdinud. Ta vaatab riidekappi ning näeb seal ainult täpilisi rõivaid: seelikud, sokid – kõik on täpilised. Ühtmoodi täpilised on nii öösärk kui ka päevakleit. Nii läheb Triinu torisedes kööki, kus ema püüab talle selgeks teha, milleks täpid lepatriinudele vajalikud on. Veel enam – et nad ei ole ainsad tarvilikult tähnilised tegelased. Morjendunust uudishimulikuks muutudes läheb Triinu välja teisi täpilisi otsima. Igaühel neist on rääkida talle oma lugu oma tõeteraga.

Lõppkokkuvõttes kannab nii teksti kui ka piltide – mida jagub samuti igati kiiduväärselt kõigile lehekülgedele, kus nad pakuvad kujunduslikult vaheldust ehk ei jookse vaid tekstiplokiga igavalt kõrvuti, ikkagi kunstnik! – kaudu sõna otseses mõttes rõõmsas ja positiivses võtmes kirjutatud lugu sõnumit, et ei tasu igatseda seda, mis on teistel, vaid olla rahul sellega, mis on endal. Millekski on see alati hea.

Ja hea on ka, et on ikka uusi toredaid lasteraamatute autoreid, kes oma unistusi teoks teevad, ja seda edukalt. Ma tõepoolest imetlen neid.

P. S. Aga et te ei peaks mind siin ainult mee mokale määrijaks, siis poetan potti ühe pisikese tõrvatilga ka, siiras lootuses, et see siiski kogu potti ära ei riku. Minu jaoks ei rikkunud, lihtsalt riivas mu valvsat toimetajasilma, mis soovitab sõbralikult nii noortel autoritel ja omal käel toimetajatel kui ka teistel tublidel tegijatel kasutada tekstide puhul võimalusel ikka keeletoimetajate abi. Nimelt satun lühikese aja jooksul juba mitmendat korda nägema, et kirjutajad ei ole hästi kursis, mida tähendab väljend „kostuma“, ehk et kirjakeeles ei ole see samaväärne ja -tähenduslik verbiga „kostma“. Nii et soovitan vahetevahel piiluda näiteks õigekeelsussõnaraamatusse (http://www.eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=kostuma&F=M). Ja saadan siinkohal tervitused Maarjale kirjastusest Varrak, kes mind omal ajal sel teemal haris, tegelikult testis sellega justkui mu toimetajakõlbulikkust. Ma kukkusin tollal selles "testis" kolinal läbi, aga õnneks ei olnud see määrav. Nüüd on eluks ajaks meeles ja jagan seda teadmist sõbralikult ka teistega, just nagu tema minuga. :) 

Oct. 20, 2016

Kui ma eelmisel korral – mis häbiväärsel moel on jäänud kuhugi kaugesse minevikku – kirjutasin kodumaistest elevantidest, siis täna, rahvusvahelisel ettelugemise päeval, tulevad teemaks võõramaised lõvid. Võiksin siin vist varsti avada lausa loomaraamatute nurgakese või kirjutada sellest mõne pikema analüüsi. Aga just nõnda on viimasel ajal juhtunud, et mulle satuvad kätte lasteraamatud, milles vähemalt üks peategelane on loom.

Nii püüdis mu pilku suvises raamatupoes lastekirjanduse uudisriiul, kuhu olid korraga sattunud need kaks, lausa mõneti sarnase kollaka lõvipildiga kaant – üks Hispaaniast, teine Taanist –, mitte teadlikult kõrvuti, aga piisavalt lähestikku, et mu tähelepanu pälvida. Vajutasin nad endale mällu ning otsustasin peagi raamatukogust üles otsida. (Siis hakkas saama nalja – kui oli olemas üks, oli välja laenutatud teine. Kui andmebaasi järgi oli teine olemas ühes harukogus, oli seal kindlasti puudu esimene. Ja nii käisin ma raamatukogus sel raamatujahil päris mitu korda, enne kui sain nad endale koos pihku ja kõrvuti pildile.)

Minu meelest on üsna erakordne, et kaks nii sarnast teost ühtaegu meie lugejani jõudsid. Aga vähem tähelepanuväärne ei ole ka see, et mõlemad nad kannavad paljuski üht eesmärki – toetada lapse silmis sõpruse tähtsust.

Nii räägib Marianne Dubuci „Lõvi ja lind“ (Draakon & Kuu) loo sellest, kuidas väike linnuke sügisel teistega koos lõunamaale lennates ära väsib ning parvest maha jäädes lõvi õuele kukub. Koos veedavad nad soojas toas kamina paistel hubase talve ning saavad suurteks sõpradeks. Linnuhing aga tahab kevadel koos teistega tiibu lehvitada ja elu näha. Lõvi jääb üksinda. Kuniks on ukse ees uus talv…

Selles soojust õhkavas raamatus on üsna vähe teksti, aga palju imelisi pilte, mis lausa kutsuvad end ikka ja jälle lappama, ning mille abil seda lugu jutustada. Ilma sõnadetagi. Kuigi miks ka mitte sõnadega. Just seda lasin ma teha oma viiesel, kes lugeda oskamata ja lugu veel kuulmata jutustas mulle selle raamatu sisu piltide põhjal leht lehelt ära üsnagi autentselt.

Seevastu Kim Fupz Aakesoni ja Julie Völki „Lõvitüdrukuga“ (Päike ja Pilv) vaid piltide põhjal ümber jutustamine koolieelikul nii edukalt ei läinud. Või eks ta läks ka, kuigi mitte päris samas suunas kui tekst. („Lõvi ja tüdruk olid suured sõbrad. Siis nad läksid tülli ja lõvi läks ära. Ja nad igatsesid teineteise järele,“ oli tema kokkuvõte pilte vaadates.) Aga eks on selles raamatus ka teksti rohkem ning süžee pisut põhjalikum.

Sest „Lõvitüdruk“ ei räägi ainult sõprusest, vaid puudutab tugevalt ka selliseid teemasid nagu üksindus ja julgus, olgu siis teistega suhtlemise või enese eest välja astumise osas. Või ehk koguni julgust, mida paljudele meist on lapsepõlves andnud väljamõeldud sõber. Ja on nii pildiliselt kui ka tekstiliselt pisut keerukam.

Mõtlesin ja mõtlesin, aga kui elevantide puhul oli Londiste kohe varnast võtta, siis huvitaval kombel ei meenunud mulle oma lapsepõlvest esimese hooga ühtki lõvist peategelastega raamatut. Kas teile meenub?

Jul. 28, 2016

Mõnikord teeb elu kummalisi käändeid. Näiteks on sul paralleelselt pooleli mitu raamatut, millest plaanid kirjutada, suutmata otsustada millises järjekorras täpselt. Siis lähed käid korraks koos lapsega raamatukogust läbi ja tuled tagasi suure kotiga. Enamik neist on tema valitud looma- ja loodusraamatud, mida sul ei olnud südant keelata, aga nende vahele õnnestus poetada ka mõni värskem juturaamat.

Just niimoodi sattus meie majja Tia Navi ja Marja-Liisa Platsi „Seitse väikest elevanti“.

Alustades natuke kaugemalt – märkasin esimest vihjet sellele raamatule juba tükk aega tagasi, kui selleks raha saamiseks loodi Hooandja projekt. Olen olnud seni pisut skeptiline n-ö ise oma raamatute välja andjate suhtes. Suheldes enda töös sageli ja erisuguste kirjastustega, olen õppinud neid usaldama. Inimesed, kes puutuvad igapäevaselt kokku raamatutega; kelle töö ongi raamatuid kirjastada – on siiski kogenud ja oskavad eristada väärt materjali vähem väärikast. Seepärast on mul nn erakirjastajate raamatute puhul mõnikord tekkinud küsimus, kas ta otsustas selle lõpuks ise välja anda, sest tema käsikiri lükati tagasi mitmest kirjastusest... ja miks? Samasugune ebalus tekib pisut ka siis, kui raamatu välja andmiseks otsitakse raha Hooandja kaudu – olukorras, kus meil on ometi olemas kultuuriministeerium ja kultuurkapital, mis häid algatusi, lastekirjandust kindlasti sealhulgas, tublisti toetama peaksid.

Aga mida aeg edasi, seda rohkem see tõenäoliselt nii ei ole, et valikut vaid säärasel, tagasilükkamise põhjusel, tehakse, olgugi, et meil on vaat et iga žanri ja niši jaoks olemas oma asjalik ja usaldusväärne kirjastus, lasteraamatute puhul eriti. Küllap on isekirjastamiseks inimestel oma ja erisuguseid põhjusi, olgu suuremat sissetulekut lootes või lihtsalt soovides sõltumatu olla (millest ma erakordselt hästi aru saan) ning selle nimel uut kirjastust luues – mine tea, milleni see veel viia võib! Säärast tarmukust peaks tegelikult toetama juba põhimõtteliselt.

Vähemalt nii arvan ma pärast meeldivalt üllatusliku „Seitsme väikese elevandi“ lugemist, mis sundis mind oma raamidest väljuma ja asju pisut teise pilguga vaatama. Ning n-ö jälgitavate, nagu tänapäevases sotsiaalmeediakeeles trendikas öelda, kirjastuste nimekirja lisama ka väikekirjastuse Kirisild.

Eriti seejärel, kui sain teada, et Tia Navi nime taha varjub tegelikult Tiia Kõnnussaar – kunagine ajakirja Pere ja kodu peatoimetaja ning varemgi lasteraamatuid kirjutanud tegus naisterahvas.

Marja-Liisa Platsi olen isegi siin varem maininud (Indrek Koffi „Koju“), ja tema töödega ohtralt kokku puutunud – Eva Koffi „Keerutädi“, Epp Annuse „Auto ja põder“, Juhani Püttsepp „Gibraltari laevakoerte ühing“ või Triinu Ojari „Suur must koer“. Lisaks on ta illustreerinud enamiku (kui mitte lausa kõik) Mika Keräneni raamatuid ning hulga muudki. Tõsi, kui ma ei oleks teadnud, siis vist stiili järgi sellest teosest teda tuvastanud ei oleks. Vähemalt ei mäleta ma nende seast, mis mulle meelde jäänud, säärast, akrüülvärvidega tehtud raamatut.

Aga raamatust endast ka – „Seitse väikest elevanti“ on üks südamlikult õpetlik teos, mida meie lastekirjandus nii hädasti vajab. Kirjutasin alguses „vägivallatu“, aga jäin mõtlema, et tegelikult seda öelda ei saagi – omal moel räägib see raamat just nimelt psühholoogilisest vägivallast, sellest, mida sõnadega teha saab, ja mismoodi see mõjuda võib. Tehes seda ääretult minimalistlikult ja ometi seda mõjuvamalt. Nii nagu alati ei ole vaja palju sõnu haiget tegemiseks, ei ole neid palju vaja ka selleks, et teha head.

Kuigi raamat võib visuaalselt tunduda suunatud väikelastele, siis tegelikult kuulas seda unejutuks huviga ka viiene, kes muidu vaimustub vägivallast kubisevatest teostest rohkem kui ema süda taluda jõuab. Ja veel olulisem, et viis sellesama viiese võiks öelda, et esmakordselt ise reaalselt raamatus käsitlevat temaatikat mõttega edasi arendama – arutlema, milline vandike tema raamatus käsitletutest võiks olla, miks nad on sellised, nagu nad on, ja kuidas nad end tunnevad – jutt kandis oma eesmärki ja täitis rolli ehk isegi otsesemalt ja sügavamalt, kui oodata oleks osanud.

Lugu räägib, nagu pealkirjast juba aimata, seitsmest väikesest elevandist, kelle puhul esmase sümpaatse sõnumi annavad keeletundlikule ja sõnamänge armastavale lugejale juba nende nimed: Terevant (kes alustab päeva alati kõlava tervitusega), Helevant (kes kaob liivaluidete vahele ära), Arevant (kes on kõigi ja kõige suhtes pisut pelglik) ja Kolevant (tema ongi see seltskonna must lammas, nagu raamatus öeldakse). Siis on veel Merevant, Kerevant ja Tulevant. Nende kohta võite nimetuletuse ära arvata või seda ise avastada. Elevandikeste rahuliku elu pöörab pea peale üks pahas tujus öeldud turtsatus, mis juhtfiguuriks oleva vandikese nukraks ja sissepoole elavaks muudab – ootamatult palju mõjutab see meeleolu ka kõiki teisi tema ümber olijaid, kaasa arvatud ütlejat ennast. Nii et viimane lõpeks vastu ei pea ja lepitust otsib.

Alles mitu päeva hiljem – kui Johannes Markus oli palunud ootamatult unejutuks mõneti unustusehõlma vajunud „Sinivandi“-lugusid – jäin mõtlema, et miks tunduvad väikesed elevandid nii lastekirjanikele kui ka lugejatele nii turvalised ja toredad tegelased, kes kohe panevad oma nimega mängima, viies kuidagi mänglevamalt ja mugavamalt kui nii mõnigi teine loom lugeja-kuulajani elu tähtsaid tõsiasju. Alustagem kas või Londistest, õige nimega Vant…