Apr. 12, 2016

Indrek Koff / Ulla Saar „Ilusti“

6.04.2016

Indrek Koff oli üks esimesi, kellele ma möödunud aasta lõpus poetasin, et nüüd oleks vist aeg hakata raamatublogi pidama. Kõik oma kirjutised ühte kohta koguda, ise otsustada millest ja millal, kellest ja kuidas kirjutada ning teavet uute tähelepanu väärivate teoste kohta ikka ja jätkuvalt laiali hüüda. Nii et alustada uut väljakutset just tema uhiuue raamatuga on natuke nagu sümboolne. Eriti arvestades, et selle esitlusel puhus päevakangelane ise(gi) pidulikult pasunat.

Tõsi, kõiki oma vanemaid kirjutisi ei ole ma siia veel kogunud ega tea sedagi, kas Lehtla pesa jääb kestma pikaks ning asuma just sellele küljele ja aadressile, aga kusagilt tuleb alustada. Niigi on vett juba liiga palju merre voolanud ja nii mõnigi vahepealne vahva raamat vaat et vanaks saanud. Püüan nende juurde, mis seda väärivad, edaspidi jooksvalt tagasi tulla, sest olen viimasel ajal avastanud hulga lugemist väärivat mitte ainult värskete viljade seast, vaid ka nende hulgast, mis on vapralt oma aega oodanud. Aga et sissejuhatus liiga pikaks ei läheks, siis... alustagem!

Komeet Kapsastes

Möödunudreedese tööpäeva lõpuminuteil oli Uue Maailma pisikesse raamatukokku Kapsastesse kogunenud pesakond Komeedi lasteaia lapsi Väikese Vankri rühmast. Nende seas ka sealsed endised kasvandikud, tänaseks koolilasteks sirgunud Sander ja Paul, kelle isa Indrek kirjastusest Härra Tee ja proua Kohvi pakkis lahti veel trükivärvi järele lõhnava lasteraamatu „Ilusti!“.

„Seal on tegelased Leen ja Oskar, kes on ütleme, et kuueaastane ja nelja-aastane, või mis ütleme, ongi!“ alustas Indrek Koff raamatu tutvustamist.

Raamat Leenust ja Oskarist, kes tahavad teha kõike ilusti ja otsustavad ühel päeval võtta kodus ette korraliku koristamise, pesemise ja torditegemise, jätab koffilikul ja tema kaasaegsel moel tavapäraselt terakesi ridade vahele ning mõnusalt ja tublisti ruumi lugeja fantaasiale, andes talle võimaluse juppidest otsi ise kokku sõlmida. Rääkimata sellest, et eri vanuses lugejad raamatut hoopis erinevalt näevad. Kusjuures ei saa mainimata jätta, et üllatuslikult võivad väikest lookuulajat paeluda aga hoopis need osad, mille tagamaid mõistavad rohkem vanemad. „Ah, Diego!“ õhkab mu poeg juba regulaarselt igal õhtul, mil selle raamatu kaane avame...

Kuidas raamat sündis?

Koff kergitas raamatu sündimise tagamaalt katet, mis kihilisust pisut selgitab. Nimelt koosneb raamat kahest osast. „Esimese osa pildid sündisid nii, et andsin Ullale teksti ja ta joonistas nende põhjal. Siis aga tõi ta mulle tagasi teise osa pildid ja mina kirjutasin nende juurde teksti,“ rääkis Koff. Saar omakorda lisas, et püüdis pilte joonistada ruumide kaupa, mõeldes, mis sinna sobiks ja mida seal teha võiks.

Lasteaiaõpetajaid, kes olid saanud juba raamatut lehitseda, huvitas küsimus, miks vanaema on valge, võiks öelda, et värvitu. „Kas talle ei hakka päike peale?“ küsis keegi lastest. Mis omakorda pani Koffi publiku tähelepanu pöörama just vanaemale, kes polevat sugugi vähem tähtis tegelane kui lapsed Leen ja Oskar...

Loe pilte!

„Ilusti!“ on meie lastekirjanduses taas kord üks hea näide sellest, kuidas lasteraamatus on pilt vähemalt sama tähtis kui tekst, vahel tähtsamgi. Nii saab selles raamatus sõna otseses mõttes lugeda pilte ehk siin on külgi, millel teksti polegi, aga mis end seepärast sugugi kiiremini pöörata ei lase.

Piltide autor Ulla Saar, kes rääkis, et tegi pildid alguses hariliku pliiatsiga ning värvis need siis arvutiga, ei hoidnud pliiatsit paigal ka raamatuesitlusel. Seal sündinud šedöövril leidsid koha näiteks tromboon, mille mängimisega Indrek esitluse sisse juhatas, mustsõstramahlane särk raamatu toimetaja Eva Koffi lapsepõlvest, kapsas kui kohaliku kogukonna sümbol, südamekaart, autopesula ja pükste peale tõmmatud aluspüksid, mis esitlusel kõlanud vestlustest lastega välja koorusid.

Tagasivaat!

Juba tuntud kirjaniku iga uus raamat annab alati põhjuse ja võimaluse välja kaevata ka tema eelmised. Nii on meiegi õhtuse lugemise repertuaaris juba neljandat päeva korraga onu Indreku ehk kuulajat tsiteerides „noh, SELLE KIRJANIKU“ kolm raamatut. Lisaks uuele ka eelmine – „Koju“ – ning üks varasem, 2011. aasta Põlvepikukonkursil esile tõstetud „Meie suur puu“.

Tuleb tunnistada, et viieaastase Johannes Markuse lemmikuim on „Koju“. „See, kus koerasabad nööril rippusid. Kümme tükki!“ – nagu kirjeldab väike kuulaja tavaliselt õhinal oma soovi ja valikut. Lisaks koerasabade loodud veidi kõhedale põnevusele mängib selles raamatus tähtsat, aga ehk kuulaja enda jaoks mitte nii teadvustatud rolli see, et „Koju“ peategelane on viieaastane Madis, kes annab eakaaslasele vahetu võimaluse samastumiseks, äratundmiseks, avastamiseks, võrdluseks ning ka arutamiseks, mis on tema elu, kodu(tee), lasteaia ja oskuste puhul erinevat, mis sarnast. Rääkimata sellest, et pealkiri on ütlemata hea võimalus vaikselt lugema õppimist harjutada.  Just nagu „Ilustigi“.

Mina aga pean ütlema, et „Meie suur puu“ kasvas ei teagi, kas „sellele kirjanikule“ oodatult või ootamatult nii kõrgeks, et sealt üle lendamiseks tuleb tõenäoliselt näha väga hoolega vaeva. Võib muidugi olla, et asi on lihtsalt akna taga kasvavas põlistammes, mille ümber meie maja on projekteeritud ja mistõttu suured puud meid väga puudutavad. Kes on üldse öelnud, et ühe kirjaniku teoseid omavahel võrdlema peaks. Maitsed on erinevad ju nagunii.

Aga kui seda siiski teha, ei saa mööda minna sellest, et Indrek Koff on oma teostega andnud tänuväärse võimaluse võrrelda ja hinnata eri lasteraamatukunstnike käsikirja ja piltide tähtsust teksti juures. Igaüks saab valida ja otsustada, kas talle meeldivad enam Ulla Saare lapsemeelsed tugeva kontuuriga pliiatsijoonistused, Marja-Liisa Platsi akvarellilikult hajuvamad pildid või Louise Dunetoni tugevate värvidega ja detaile rõhutav käekiri. Kusjuures täitsa võib olla nii, et pildid tunduvad meeldejäävamad ühes raamatus, sisu poolest meeldib aga hoopis teine. Nii tasubki riiulile koguda kõik. Igatahes väärtustab Indrek Koff kunstnikke niivõrd, et kõigi kolme nimetatud teose juures ei ole kirjaniku nime tõstetud kunstniku omast ettepoole, vaid seatud võrdsele positsioonile nii kaanel kui ka tiitellehel.