Apr. 12, 2016

Susanne Weber „Paul ja paps“

Möödunud laupäeval esitles kirjastus Petrone Print Tallinna raamatumessil taas üht uut lasteraamatut: tõlkija Lea Ellerti abiga eesti lasteni jõudnud Susanne Weberi teost „Paul ja paps“. Kuna kevadine salakaval viirus niitis ühe väikese kuulaja jalust ega lasknud meil kahjuks osa saada sellest, kuidas sealsed lood raamatukogus Justin Petrone esituses kõlasid, tuleb siinkohal juttu eelkõige raamatust endast.

Kuigi tõlkelugusid ilmub eesti lastekirjanduses tublisti ja ridamisi, on mul eriti hea meel iga uue saksa keelest maakeelde pandud raamatu üle. Olgu põhjuseks siis esimesest klassist alates õpitud nn esimene võõrkeel, mis minu maailmapilti kindlasti palju mõjutas, või laiem kultuuritaust, mis seob Eestit arusaadavalt enam Saksamaa kui näiteks Lõuna-Euroopaga.

Saksa kirjanduses on mingi fluidum, mis kätkeb endas peaaegu alati pisut pedagoogilisust, mõnevõrra maalähedust, südamlikku siirust ja väikesi vimkasid, ilusatest illustratsioonidest rääkimata. Tõsi, järele mõeldes on see nii vist lastekirjanduses üldse – vähemalt peaks olema sellises, mida saab nimetada heaks. Aga saksa omas on eestlase jaoks midagi tuttavlikult, tuntavalt ja turvaliselt  teisiti kui paljude muude, lähemategi maade lastekirjanduses.

Seega on mul hea meel, et viimastel aastatel ilmunud Janoschi Tiigri ja Karu sarja lugudele, Christine Nöstlingeri „Tulipunasele Friederikele“ ja... ega ma suurt muud oma riiulist ei leidnudki (kuigi mul on karvane tunne, et midagi siiski unustasin) – näpuotsaga jälle lisa on tulnud.

Kes kasvab, kes kasvatab?

Kahe saksa Susanne – Weberi kirjutatud ja Göhlichi illustreeritud – 20 jutukesega raamat „Paul ja paps“ räägib isa ja poja suhtest. Ja teeb seda üllatusliku aususega, võites nii üsna ruttu lugeja usalduse.

Üllatusliku aususe all mõtlen seda, et lapsevanemat ei kujutata selles raamatus ülima tõe esindaja ja väljendajana, vaid näidatakse kui samasugust eksida ja väsida võivat inimest nagu laps. Vaadatakse vanema kasvamist koos lapsega ja lapse kaudu, räägitakse tänapäeva lapsemaailma häirivatest teguritest nagu pidevalt e-kirju vaatav vanem või vanemamaailma häirivatest teguritest nagu pidev ehitusmüra ümbruskonnas. Rõhutatakse, et alati kõik ei õnnestu. Aga oluline on, et seda tehakse läbivalt riivamisi, lapsesõbralikult, rahumeelses ja positiivses võtmes, ilma et keegi häält tõstaks, inetuid sõnu kasutaks, püüdlikult cool oleks või silmatorkavalt moraliseeriks.

Siinsed lood ei paku äratundmist ainult lapsele, vaid ka vanemale. Võiks lausa öelda, et on vabastav ja kergendav lugeda, kuidas teistelgi vanematel on vahel pahuraid päevi, kuidas teisedki isad ei oska vahel riiulit kokku panna, ei taha tööle minna, jäävad mänguplatsi kõrval pargipingil tukkuma või on lihtsalt haiged – ja kuidas tasakaalu eneses võib aidata leida lahke kopajuht, kes pakub su pojale ootamatult erakordset võimalust istuda kaevemasina kabiinis, või koguni laps ise mõne muhedalt asjakohase kommentaariga, mis vanema oma ülesannete kõrgusele tagasi toob.

Siin on juttu muu hulgas näiteks vanavanematest, reisimisest, mälestustest, loomadest, indiaanlastest, tähtedest, tsirkusest, emale koogi küpsetamisest – igas loos oma iva. Selline mõnusalt tavaline, pisut idülliline elu, mida on vürtsitatud kergete filosoofiliste elementidega, olgu lugu budast, mis viib lapse kaugemale argipäeva pakutavast paikadest, või kas või koristamisest, mis puudutab põlvkondade vahelisi sidemeid või kaksikutest, mis vaatleb üksiklapse elu muresid ja rõõme.

Eriti meeldib mulle kui filoloogile selles raamatus sõnadega mängimine, lihtsal ja arusaadaval, aga nutikal moel. Kas te ilma lugemata arvaksite ära, mis on banilje? Aga maasurt ja lelat? Või hoopis brasiilikum? Kui tõenäoliselt juba algtekst iseenesest võib-olla kirjanduslikult kõrgem pilotaaž ei olegi, sest rõhk on rohkem sisul kui vormil, siis nimetatud tõlkenüansid leevendavad paljut. 

Ma olen kord selliseks sündinud!

Sageli juhtub lasteraamatutega nii, et see, mis vaimustab täiskasvanut, tundub lapsele igav, ja vastupidi. Aga see võib esmapilgul olla petlik. Meie peres juhtus selline lugu, et tahtsin sellest raamatust kiirelt ülevaadet saada ja käisin filme vaadata tahtnud lapsele lugemisega pisut liigselt peale, saades olukorra kulminatsiooniks südamest tulnud emotsiooni: „Mulle ei meeldi raamatud! Mulle meeldivad filmid. Ma ei saa sinna midagi teha, ma olen juba kord selliseks sündinud!“.

Teades, et viieaastasel on praegu õuduslugudest vaimustumise periood, püüdsin olukorda õhtul heastada, ja tõin talle üllatuseks välja TEA kirjastuse „Eesti õuduslugude kuldraamatu“, mõeldes, et sellega saan küll raamatud poisi silmis jälle heasse kirja. (Seni oli meie peaaegu igaõhtuselt nõutud lektüür Tiia Toometi „Vana aja lood“, täpsemalt see lugu, kus keegi uksele koputab.) Tulemus oli aga peaaegu uskumatu. Pärast teist õuduslugu palus näost valge poeg: „Emme, loeme parem seda „Pauli ja papsi“, läks ja otsis selle kiiruga üles ja tõi mulle kätte järgmiselgi päeval.

Seega pakub „Paul ja paps“ oma tuttavate tegude, paikade ja tegevustega ka lapsele alateadlikult turvalisust. Rohkem kui ühel korral leidsin end kuulavale pojale kommenteerimas: „Kuule, see Paul on ju peaaegu nagu sina, talle ka meeldivad saurused/rüütlid/jäätis / ei meeldi lasteaias käia/koristada, tema tahab ka venda / on samuti istunud ekskavaatori kabiinis jne.

Illustratiivne remark

Muide, kui teil tekib küsimus, miks nt eelmise postituse puhul rõhutasin ma kirjutaja ja illustraatori võrdsust, siin aga teen selget vahet ning toon alguses autorina ära vaid kirjutaja nime, siis vahe on teose stiilis. See raamat on mõeldud ette lugemiseks, nii et rõhk on Susanne Weberi juttudel, mille visualiseerimiseks ja lastele lähemale toomiseks on Susanne Göhlich joonistanud pilte tegelastest ja nende tegemistest. Pildid on loo lisandid, täiendavad teksti, mitte vastupidi. Nad ei võta enda alla terveid külgi, vaid on teksti kõrvale ja sisse integreeritud figuurid, erinevalt raamatuist, kus pilt ja tekst on teadlikult võrdsetena planeeritud ning paigutatud nii, et pilt võtab enda alla terve külje ning tekstiread on integreeritud selle peale. Kumbki pole parem või halvem, erinevus on stiilis ja eesmärgis.