Apr. 19, 2016

Triinu Laan „Vana katkine kass“

Võrus elava Triinu Laane käekirjaks võib tänapäeva lastekirjanduses pidada kakskeelseid kohalikku kultuurikonteksti peegeldavaid maalähedasi lasteraamatuid. Võiks ehk arvata, et seda on vaid kahe raamatu põhjal vara öelda, aga ei – kui ühe autori kaks raamatut on nii pika ajalise vahe tagant nii selgelt äratuntavad, ei näe ma põhjust, miks nõnda öelda ei võiks.

Nimelt ilmus samalt kirjastuselt – Päike ja Pilv – tänaseks juba ligi kümmekond aastat tagasi Triinu (tollal Ojar) esimene raamat „Suur must koer“ (2007). (Kõrvalepõikeliselt võtan mainida, et too raamat oli meie peres esimene, mille pealkirjas viieaastane poiss sõnad tähthaaval kokku suutis lugeda. Luues seega ühe neist n-ö kvaliteethetkedest, mis läheb ajalukku ja talletub pereliikmetele pühalikult rõõmsa mälupildina.)

Kaks raamatut täiendavad teineteist yin ja yang’ina selles mõttes, et kui Marja-Liisa Platsi piltidega „Suur must koer“ jutustas väikeste lugudena ühe koera elust, siis Anne Pikkovi illustreeritud „Vana katkine kass“ räägib raamatut läbiva jutuna loo ühe kassi surmast, kuid ometi mitte kramplikult sellele keskendudes.

Triinu Laane „Vana katkine kass“ kõnnib mööda õrna temaatika habrast joont ettevaatlikult, et mitte pudeneda valele poolele. Ja jalg – või peaks ütlema käsi – ei väärata. Kui otsi tuleks kokku tõmmata ja olukord kisub pingeliseks, leevendab seda pehme kõrvalepõige nimede maailma, mis otsekui raamistab lugu ja juhtunut, muutes pealiini nagu muu seas käsitletavaks, kuid jättes selgelt pealiiniks, mis sellegipoolest ei mõju torkava ega torkivana. „Vana katkine kass“ on pehmelt soe. Ta ei ilusta ega hoia lugejat vati sees, aga ka ei lajata või rõhuta kaotust. Tundeid ei nimetata, need jäävad hõljuma kuhugi vahepealsesse sfääri.

Juba väljend „katkine“ on lapsemeeles säärane, mis ei ehmata ega tee haiget. Kui tavapäraselt vahendada siinkohal ka noore lugeja (antud juhul küll kuulaja) muljeid, siis pealkirja kuuldes kõlas esmane reaktsioon „Aa... mänguasi!“. Raamatu lõppedes aga öeldi: „See ei olnudki nii hull!“ Kuna meil pojaga raamatu temaatikast enne lugemist ega ka selle ajal otseselt juttu ei olnud, pidasin paslikuks üle küsida: „Mis mõttes hull?“. Seekordne vastus oli veel ootamatum: „Noh, ma arvasin alguses kaanepildi järgi, et see on see... noh... luuletuste raamat. Aga see oli täitsa hea!“.

Keelemeelele

Aga nii nagu „Suur must koer“ pole ainult „Suur must koer“, pole ka „Vana katkine kass“ ainult „Vana katkine kass“. Esimene on ühtlasi „Suur must pini“ ja teine „Vana katskinõ kass“. Ehk teisisõnu – eespool nimetatud kakskeelsus tähendab, et neis raamatutes on paarislehekülgedel lihtne lapsetasandi tekst esmalt eesti ning kõrvalküljel võru keeles.

Lõuna-Eesti lapsele annab see ilmselt võimaluse võrrelda oma väikest keelt suure maakeelega ja õppida viimast, ning Põhja-Eesti lapsele ja tema vanemale võimaluse tutvuda ühe väiksema murdekeelega, mis võib viia sellest rääkides jutu lõpuks kokkuleppeni, et suvel läheme seda „maad“ oma silmaga vaatama. Ja kui laps mõlemas keeles juttu kuulata ei jaksa, saab olenevalt lapsest ja lugejast valida, kummas keeles sel õhtul parajasti lugeda, et väikesel kuulajal põnevam oleks.

Võrdluseks väliskirjandusest

Umbes aasta eest tuli minu juurde üks oma lapselapsele lugemist otsinud kolleeg, kellele oli poes kätte sattunud rootslase Ulf Nilssoni teos „Hüvasti, härra Muffin!“, ning tahtis jagada sellest saadud emotsiooni. Ta nägi vaeva, et mitte väljendada õudust, aga tema tunded selle teose osas olid, kui mitte negatiivsed, siis vähemalt vägagi kahetised. Mõistsin teda ja nõustusin, et küllap tasub selline raamat lugemiseks võtta siis, kui selleks on temaatilist põhjust. Tõtt öelda ei ole Muffini-raamatut ka minu raamaturiiulile seni tekkinud. Küll aga seisab seal „Vana katkine kass“.

Sellega ei taha ma siiski öelda, et üks raamat oleks hea ja teine halb. Pigem seda, et sellises kontekstis on eriti oluline kultuuritaust. Meie kultuuris on surma-teema suhteliselt vaoshoitud, müstifitseeritud, delikaatne. Surmast rääkida on keeruline, pigem öeldakse lahkunud/kadunud kui surnud, lapsi matusele kaasa ei võeta jne. Nii ei ole meil lihtne leida seda teemat lasteraamatust ilma harjumuspärase nn polstrita, keskse, mitte õrnalt ülelibisetava teemana.

Mis aga puudutab temaatikat ennast, siis varem või hiljem tuleb kõigil sellega kokku puutuda. Meil näiteks ei ole kunagi olnud hamstrit (kellest räägib Muffini-raamat), aga on kolm kassi, kellest kaks on kümneaastased. Mul on hea teada, et kui aeg käes, on mul riiulist abiks võtta Triinu Laane „Vana katkine kass“, et sel teemal lapsega paremini vestelda. Kumbki neist raamatuist ei olegi tõenäoliselt mõeldud igaõhtuseks lektüüriks, vaid temaatiliseks abivahendiks, siis kui seda tarvis läheb, ajendatuna võib-olla isiklikust kogemusest (vähemalt on seda Ulf Nilssoni sõnul tema raamat). Küllap leiab igaüks oma ja erinevatele inimestele sobibki erinev lähenemine.

P. S. Oma kummalisel moel jäi mulle katkise kassi raamatus sümpaatselt meelde üks mõnevõrra kõrvaline detail. Leheküljel 22 kassi matma minnes on „vanaisal kaasas üks lapik pudel väikese joogiga“ ja ta ütleb „Lepituseks“, „nagu peaks sellepärast vabandama“. Mulle on sümpaatne, et me ei katsu oma kultuurist ilu ja korrektsuse nimel alati kõike välja juurida, isegi, kui see on midagi pisut nagu häbenemisväärset, vaid lööme pea püsti ja tunnistame sirge seljaga, et ka see on meie kultuur ja aeg ning käib asja juurde, just nagu Lindgreni raamatutes neegrikuningas ja piibutõmbamine. Ja eriti sümpaatne on, et seda saab mainida ka lasteraamatus, ilma hurjutamise ja halata. Lihtsalt. Nagu eluski. Või surmas.