Apr. 28, 2016

Juhani Püttsepp „Vanaema, kes muutus kutsikaks“

Kui eelmisel nädalal kirjutasin Triinu Ojari raamatust, mis käsitleb säärast keerulist teemat nagu looma surm, siis seekordne teos on omal moel selle mõtteliseks jätkuks, mis läheb kaugemale ning vaatleb sama temaatikat detailsemalt, olgugi, et veidi erilisema nurga alt.

Püttsepp on hea ja hinnatud kirjutaja. Tema(gi) raamatuid seob omavahel looduse- ja keskkonnateema ja selles pole bioloogist (aja)kirjaniku tausta arvestades midagi üllatavat, küll aga tänuväärset, et keegi seda valdkonda ka lasteraamatutes edasi veab. Tema loomingus on minu konkurentsitu lemmik, mille nii mõnigi tuttav laps meilt kingiks on saanud, seni olnud „Tss... Kuula“ (2013), mis kirjeldab linnamelu ja maaelu vaikuse erinevust, aga meelest ei lähe ka põnevalt pärimuslik „Mees, kes puutus põtra“ (2014). Eriti südamelähedased tunduvad Juhanile olevat koerad, eriti üks, Saku-nimeline, kes oli peategelaseks nii „Gibraltari laevakoerte ühingus“ (2015) kui kõrvaltegelane ka uues, siinkäsitletavas teoses.

Ojariga ei seo Püttseppa aga vaid loomateema ega tõsist sisu mitte reetev pealkiri. Just nagu „Vana katkise kassi“ on ka „Vanaema, kes muutus kutsikaks“ puhul loom psühholoogiline abivahend, läbi kelle jutustada kaotamise ja leina lugu. Kui Ojari kasutas kassi looma surmaga leppimise, selle selgitamise ja leinast kõnelemise vahendina, siis Püttsepp astub sammu edasi ja toob sisse inimese – antud juhul vanaema – lahkumise.

Just nagu Ojari vaatleb kassi elu selle lõpuperioodil, kui loom on juba vana ja väsinud, teeb Püttsepp sama inimesega. Nii algab tema raamat kirjeldusega voodihaigest vanaemast, kes enam ise väljas ei käi ja kellele tuleb toit kätte viia. Ainus, kelle sügamiseks vanaemal veel jaksu jagub, on tema voodi ees lamav koer Saku. Kevadeks ei ole enam kumbagi ning pere püüab oma tunnetega toime tulla nii hästi-halvasti kui suudab. Kõige raskemalt elab kaotust üle ema kaotanud ema. Püüdmaks naist lohutada, toob isa majja kutsika. Paraku, nagu läbi rääkimata otsuste puhul ikka, tabab see leinavat ema pisut ootamatult ning tal võtab uue loomaga harjumine aega mõnevõrra kauem, kui isa oleks arvanud. Lahendus tuleb aga ootamatult sealt, kust seda keegi oodata ei oleks osanud. Kui selgub, et kutsikas on sündinud vanaemaga samal kuupäeval kohas, kus oli vanaema esimene töökoht, on ema kindel, et kutsikas on taaskehastunud vanaema – ning leiab neis üha sarnaseid kombeid ja omadusi. Kuni aeg teeb oma töö ning lein läbi säärase „mängu“ vähehaaval argipäevas lahustub.

Erinevalt taas nii mõnestki välisautorist, kes säärast teemat käsitlenud kuidagi kohmakalt või rabedalt (või) läbi huumoriprisma, ning mõneti sarnaselt Ojarile, joonistab Püttsepp välja südamlikult realistliku lähenemise, mis ei sisenda haletsust, aga võib tekitada äratundmist. Sügavus ja südamlikkus ning tugev pieteeditundlikkus koos pärimusliku lõime ning selge tajuga, mis õige, mis vale, ning ajakirjanikulikult hea sõnaseadmisoskusega, ongi Püttsepale omane stiil ja väljendusviis.

Seekordset kurssi aitavad selgelt hoida ka Katrin Ehrlichi illustratsioonid, mida jagub igale lehele (minu isiklik lemmik on leheküljel 18–19!). Nood, sageli detailidena välja joonistatud, või siis lõigatult poolikuks jäetud, toetavad sisuliselt keerukat teemat, mis jätab alati midagi õhku ning moodustab igaühe jaoks erineva terviku.

Tabude murdumise aeg

Kahe aasta tagusel kevadel peeti lastekirjanduse keskuses seminari, mille naelaks oli kauaaegselt Taanis elava eestlannast õpetaja Lea Reitel Høyeri ettekanne sealsest lastekirjandusest. See tekitas publikus hulga vastakaid arvamusi ning pani nii mõnegi õhku ahmima. Tollal tõdes valdav enamik saalist, et Eesti ühiskond nii tabuvabaks lastekirjanduseks veel valmis ei oleks. Tänaseks tundub, et vähehaaval hakkavad piirid nihkuma ka meie ühiskonnas. Taas kord tuleb aga öelda, et oma rahvale saab keerukaid teemasid edasi anda vaid see, kes tunneb kultuuri sügavuti, olles ise elanud selle sees ning teab ja tajub ühiskonna valuläve, tavandit ja pärimust.

Kuigi esmapilgul tundub, et kui vanemate lahutus on juba lasteraamatutesse tugevalt sisse murdnud, siis vanema surma teemal pole palju juletud katsetada, tajusin järele mõeldes, et tegelikult ei olegi surm lasteraamatutes nii harv nähtus. Alustades Pipist, kelle ema oli ingliks taevas, on ikka ja jälle raamatuid, kus laps elab koos ühe vanemaga mitte lahutuse, vaid teise surma tõttu. Enamasti on seda teemat siiski mainitud raamatu alguses mõne selgitava lausega (vt Aino Perviku „Arabella, mereröövli tütar“), harvemini toodud sisse igatsevat tagasivaadet ja lapse endas kantavat leina (Kadri Hinrikuse „Et head haldjad sind hoiaksid“). Püttsepa raamatus on laps, väike Marie, aga hoopiski kõrvaltvaataja rollis, kes näeb ja muretseb pigem leinava ema ja muutunud koduse õhkkonna pärast.

Lapse tagaside jääb minu loos seekord napiks, sest lugenuna seda teost pahaaimamatult ette samal õhtul Ojari „Vana katkise kassiga“, viimase järel, suikus poeg pärast paari esimest peatükki unne. Teisest toast lugemist kuulnud isa kommenteeris seejärel vaikselt: „Minu jaoks olid need tänaõhtused lood pisut liig...“, mis on hea näide elu näinud täiskasvanu ja veel puhta lapse maailma erinevusest. Küllap nad võivadki olla liig, kui tabavad kuulajat-lugejat ootamatult ja põhjuseta, ning mõeldud pigem ajaks, mil võivad pakkuda lohutust ning aitavad sarnast olukorda mõista ja mõtestada. Nii võtsime meie, kuna ka laps noist raamatuist enam ise juttu ei teinud, järgmisel õhtul lugeda teisi, olgugi, et ma üldiselt raamatu poolelijätmist taunin.

Tõtt tunnistades tasub (enese vabanduseks) lisada, et kui Ojari teose sisu enne lugemist põgusalt teadsin, siis Püttsepa raamatu võtsin raamatukogust sisu teadmata, tuginedes pelgalt autori nime tuntud headusele – ma ei ole kindel, et oleksin plaaninud kaht säärast keeruka temaatikaga raamatut üksteise järel ette lugeda. Küll aga olen taas tänulik, et tean, millisel eluperioodil millist raamatut vajadusel otsima minna.