May. 25, 2016

Aino Pervik „Sinivant kuulab unejuttu“

„Meile kõigile meeldib lugedes tajuda äratundmisrõõmu ja seda peaks Sinivandi-lugu lasteaialapsele kindlasti pakkuma,“ kirjutasin kaks aastat tagasi Õpetajate Lehes. Raamatust „mis kõneleb äärmiselt südamlikult väikese Sinivandi lasteaeda minekust ja sellega harjumisest, sõpradest, kelle ta seal leiab, sealsetest hirmudest, muredest ja lohutamistest.“ Nüüd on vahepeal poest otsa lõppenud raamat "Sinivant läheb lasteaeda" saanud uustrüki ja järje väikevenna "Sinivant kuulab unejuttu" näol.

Minu tähelepanu paelus Sinivandi-raamat tollal sellega, et see oli siiras ja helge, lihtne ja soe. Pervik, kes on sama hästi kirjeldanud näiteks trööstitut elu mereröövlilaevas või loodusjõudude meelevallas üksikul saarel, suudab mõne lühida reaga kokku sõlmida elupildi raami turvaliste koduseinte vahel või kindlas perekonnaringis.

Tegelasteks on Sinivandi raamatus looma(lapse)d, kusjuures tähelepanu- ja märkimisväärne on see, et kui Sinivant – sinine elevandipoeg – on oma loogika lihtsuses üks hiiglama armas sõnamäng, siis teised loomad on saanud tavalisemad nimed. Eesti kultuuris tegelikult pigem üllatuslikult ebatavalisedki: jänesetüdruk Betti, ninasarvikutüdruk Aretta, kaamelipoeg Kurt. See ei ole tegelikult väga oluline, aga olgu remargi korras siiski öeldud – mõtlen lugedes alati, millest selline nimevalik. Eriti viimase puhul, mida eesti keeli ette lugedes küllaltki keeruline hääldada on, teadmata, kas seda peaks tegema, lähtudes pigem kodumaisest loen-nagu-kirjutan- (mille puhul tuleks vist vähemalt ühel korral kuulajale igaks juhuks juurde seletada, et tegu on nime, mitte olekuga) või nime päritolukultuurist lähtuvalt loen-nagu-hääldan-süsteemist (mis tundub keset selget emakeelset lasteraamatut mõnevõrra harjumatu). Aga las ta olla, raiskan sellele pisiasjale liialt ruumi ja teie lugemisaega, liiatigi on mul endal kusagil kuklas ikkagi tunne, et neis nimevalikutes on autoril olnud midagi enamat, mida ma ei ole seni ära tundnud.

Lapsevanemaks olemise talumatu helgus

Ehk oli mu enese laps tollal liiga väike, et seda aduda, või uppusin-armusin liialt kõrvuni Catherine Zaripi illustratsioonidesse, millest selle raamatu puhul mitte mingil juhul üle ega ümber ei saa – see lihtsalt ei oleks siis see raamat! –, aga alles nüüd tajusin tugevalt, et tegelikult on seal palju enamatki. Näiteks ridade vahel mõlemas osas ka lapsevanemaks olemise talumatu helgus. Koos lasteaiaakna all ootamisega, süda raskem kui lapsel seespool. Või õhtuse uinumisrituaaliga, mis sooliselt tahes-tahtmata erineb.

Lasteaeda läinud Sinivandi tänaseks kaks aastat hiljem (ikka Tammerraamatult) ilmunud järg sellest, kuidas Sinivant kuulab unejuttu, on oma sõbralikus soojuses veel sügavam, puudutades pikantse põgususega näiteks emotsioone, mis valdavad neid, kellele olukord ei allu, olgu see klotsitorni laduv laps või magamaminekut kavandav ema. Mõlemal juhul leidub lahendus enesele tunnistamises, et teisteski võib tulla ette tarkust.

Raamat raamatus

Lisaks on uues osas sisse toodud tuttav pervikulik krutskilisus, mingi ootamatu ebamaine nüanss, nagu läbi maakera kasvav porgand, mille Catherine nii joonistanud ongi. Nii, et kõrvalkülge puha pea alaspidi lugeda tuleb. Loomulikult tekitab see elevust nii lugejas kui viib une laugelt kuulajal. Just nagu pingviinijutt Sinivandis. Nii et mõnevõrra on see nagu raamat raamatus või lugu loos – kui te aru saate, mida ma mõtlen – kirjandusteaduses on olemas ka eraldi termin, aga selle koha peal on mul paraku juba mitu päeva mäluauk.

Veel üks märksõna, mis selle raamatu kohta käib, on "kordus". Kui alul võib see näida lugejale pisut häirivgi, siis üsna pea tuleb teadmine, et tegu on tõenäoliselt teadliku ülesehitusega, mis suunatud tillukesele kuulajale teabe kinnistamiseks.

Kartsin, et tänaseks poolekuuesele pojale on Sinivant juba liiga „titekas“, aga ei – kuulas huviga ja vaikselt ja tundus neist sõnadest-piltidest sama lummatud kui mina. Kui ma teise raamatuga lõpule sain, küsis: „Kas sul on veel neid Sinivandi-raamatuid?“. Vastasin, et ei ole. Et neid ei olegi rohkem. Veel. Ja hakkasin lugema paari päeva eest pooleli jäänud Michael Ende „Ilma lõputa lugu“, mis on kahtlemata olemuslikult hoopis teine tera. Johannes tundus kuidagi mõttes ja hajevil, nagu ei oleks päriselt kuulanud. Pärast kolme lõiku katkestas mind, sõnadega: „Aga kas sa kirjutaksid sellele kirjanikule, et ta võiks kirjutada veel, näiteks „Sinivant läheb muuseumisse“ või „Sinivant näeb unes, et ta on kuningas“... Elame, näeme, loeme. Ja saadame siinkohal sõna, tänu ja tervitused Aino Pervikule!