Jun. 23, 2016

Roald Dahl „Suur sõbralik hiiglane“

Roald Dahl autorina ei vaja eesti lugejale küllap erilist tutvustust – kirjastus Draakon ja Kuu on võtnud oma südameasjaks tuua see hinnatud lastekirjanik kogu oma aus ja hiilguses maarjamaise lugejani – alustades juba aastate eest „Charlie ja šokolaadivabriku“ ning „Matildaga“, mis aastate jooksul on saanud nii muljetavaldava hulga õvesid kui ka iseenese kordustrükke.

„Suur sõbralik hiiglane“ sobib riiulisse nende raamatute kõrvale nagu valatult, olgu siinkohal mõeldud nii sisu kui ka vormi – roosa „Matilda“ ja sinise „Charlie“ kõrvale sobitub rohekassinine „Hiiglane“ täpselt samasuguste pehmete kaantega mugavas formaadis ja samalaadses kujunduses.

Missioon: päästa Inglismaa

Ka sisuliselt on ta ikka Dahl, mis Dahl (kuigi, tõsi, ka Dahl võib olla erinev, eelkõige olenevalt sihtgrupi vanusest): peategelane Sophie on orbudekodu kasvandik (võib-olla ma nüüd üldistan liigselt, aga mulle on jäänud mulje, et kõik Roald Dahli raamatute peategelased on terased ja nutikad lapsed, kes kasvavad kas äärmiselt kehvades oludes või siis hoolimatute hooldajate võimu all), kes ühel hilisõhtul ärkab ning akna ääres seistes märkab, et mööda tänavat kõnnib midagi suurt ja hirmuäratavat... kes ta järgmisel hetkel kaasa napsab.

Nii jõuab Sophie hiiglaste maale, mis asub kusagil siinsamas, meie läheduses maakeral, atlase viimasel leheküljel. Ilmneb, et kõik seal elavad hiiglased ei ole siiski nii sõbralikud, kui see, kellega Sophiel tegemist tuli. Nood teised ei käi öösiti mitte lastele ilusaid unenägusid jagamas, vaid hoopis neid endid (ja ma ei pea siinkohal silmas unenägusid) söögiks jahtimas, olgu siis kalkunimaitselisi türklasi, kübaramaitselisi panamalasi või kummikumaitselisi uus-meremaalasi.

See tähendab, et ees seisab suuremat sorti missioon – päästa Inglismaa ja kogu ülejäänud maailm inimsööjahiiglaste käest. Ja selleks vajatakse ei rohkem ega vähem kui kuninganna abi. Kui Dahli kodumaa lapsele võib teose tegevuspaik pakkuda äratundmist, siis meie lugejale võib see olla esimeseks kokkupuuteks Londoniga, olles loo muinasjutulisusest hoolimata kahtlemata hariv – pakkudes võimaluse kõnelda temaga nii geograafilistel kui ka poliitilistel teemadel.

Keeleliselt mänguline

Selle raamatu üks eripära on keeleline pool. Nimelt ei oska Suur sõbralik hiiglane eriti korralikult kõnelda, sest tal pole olnud võimalust koolis käia. Nõnda on tõlkija ees seisnud äärmiselt vaevarikas töö, leida vasteid sõnadele, mida polegi olemas, aga mis peaksid tuletama meelde olemasolevaid sõnu. Kristina Uluots on sellega igavesti vahvalt toime tulnud. Olgu siinkohal toodud näiteks viuvopsumine, sibamulker, pidininavedamine, upsadisuur, eluvant või krokotuudill – (tõlkijal/toimetajal võiks olla huvitav teada, et viimane sai ette lugedes minu suus millegipärast järjekindlalt ja planeerimatult vahele topelt di-silbi, keel lihtsalt keeldus teisiti paendumast...).

Siinkohal ei saa jätta jagamata seda, et alles hiljuti, kirjanduskohvikujärgselt, saime taas tagasisidet, et meie laps kasutavat rohkem määr- ja asesõnu ehk rääkivat mõnevõrra kirjanduslikumalt kui eakaaslased. Ootasin selle raamatu lugemise järgselt huviga, kas tuleb kommentaare keelekasutuse järsu muutuse või taandarengu kohta, ja olin pisut pelglikki, kas see lapse keelearengut kuidagi eksiteele ei vii. Aga praegu tundub, et ei – ligikaudu kuu aega pärast selle raamatu lugemist pole märki ei valest kasutusest, kui – pisut kahjatsevamalt – ka mitte sellest, et mõni noist vahvaist väljendeist oleks kõnekeeles oma koha leidnud.

Filmi ootuses

Tean, et mõni kuuene-seitsmene loeb seda raamatut omal jõul, huviga ja lühikeste peatükkide üle rõõmustades. Aga meie jaoks oli hämmastav see, et kui me tavaliselt pikkade raamatutega kuigi kaugele ei jõua – ikka tuleb midagi muud vahele, olgu see uni või mõni teine raamat, ning huvi soikub - , läksid need kakssada lehekülge kui soe sai, kolme päevaga. Mitte ainult õhtuti, vaid võimalusel ka koduteel bussis või keskpäeval aiakiiges teineteise kaisus päikesepaistet nautides. Sellise lugemismaratoni läbisime koos esmakordselt, ja seda mitte minu initsiatiivil, vaid valdavalt tahvelarvuti lummusesse langenud viiese enda nõudmisel. Ju siis Dahl ikkagi teab, mida lastele vaja on.

Nüüd aga loeme päevi selleni, millal sellest raamatust tehtud film meie kinno jõuab. Ja selleks ei ole enam vaja peaaegu kaht kättki… Treileri põhjal tundub tegu olevat üsna hirmuäratavalt põneva linateosega. Hetkel on mul hea meel, et raamat enne loetud sai – vähemalt niigi zombihirmus elava viiesega võib see kinoskäik (või sellele järgnev aeg) olla seetõttu mõnevõrra mugavam.