Jul. 7, 2016

Edward van de Vendel „Sami saladused“

„Lühike täpne ja tabav tekst, mis mõjub lummavalt, mustvalged pliiatsiga kritseldatud pildid, ja lugu … mis jahmatab nii, et lugemiselt pead tõstes võid olla siiralt üllatunud, leides end hoopis teisest ümbrusest kui see, mida pakub kauge farmielu silmapiirini ulatuvate viljaväljade ja karjamaadega, kus sooja suvetuule käes kappavad hobused ning luusib suur valge pehme karvaga karjakoer, kes saab peategelase, 11-aastase Kixi mõtteis nimeks Sam,“ nii kirjutasin ma Õpetajate Lehes mullu kevadel, kui ilmus Edward van de Vendeli raamat „Koer nimega Sam“.

Tollane, kollase kaanega raamat kirjastuselt Päike ja Pilv oli esimene osa tõsielul põhinevatest lugudest, mida hollandi kirjanik kirjutas koerast, kes ilmus ühel päeval tema Kanadas elava venna farmi.

Kes on see koer, kust ta tuli ja mida endaga kaasa toob? Need olid küsimused, millele otsiti vastust esimeses raamatus. Teine, sinise kaanega „Sami saladused“ on lugu, milles leitud koer, kelle omandiküsimus eelmises raamatus lahenduse leidis, talvekülmaga taas kaduma läheb, murdes sellega Kixi südame. Kas ta leitakse veel üles? Elusalt või surnult? Need on selle raamatu küsimused.

Siingi, nagu eelmises raamatus, tuleb mängu koera eelmine omanik Cracker. Aga kui ma raamatu keskel mõtlesin, et see lugu räägib ka lapsepõlvetraumadest ja füüsilisest vägivallast, siis oli see petlik. Tegelikult räägib see raamat andestamisest ja aitamisest, haiget saamisest ja jalule tõusmisest, kuulujuttude mõjust ja suurest südamest. Inimese ja looma vahelisest nähtamatust sidemest ning selle vastastikusest mõjust. Hingesugulusest ja sõprusest – aga ka loobumisest ja lootusest. 

Psühholoogiline draama

Mõlemad raamatud viivad lapse kohati ootamatult karmi ja ebamugavasse täiskasvanumaailma, kus kõik on just samamoodi ja samas on kõik teistmoodi. Nii oli viieaastasele pankroti tõttu hulluks minemisest ja meeltesegaduses püssi haaramisest ette lugeda kohati pisut… ebamugav. Aga seesama psühholoogiline alastus, mis siin raamatus nii oskuslikult lahti kirjutatud on, ongi see, mis peaks raputama muidu vägivaldsete arvutimängudega tuimaks surutava väikemehe mõtlema natuke kaugemale. Ja tegelikult on see raamat, lähtudes nii tekstist ja sisust kui ka peategelase vanusest mõeldudki pisut vanemale, kooliealisele kontingendile.

Esimese osa puhul kirjutasin: „Kui imepäraselt osavad on inimesed, kes oskavad sõnu ritta seada nii, et need paeluvad, veenavad, anuvad, võluvad ja rabavad – nii et pelgalt lapse ja looma esimese kohtumise saab kirjutada nii suureks ja nii suurelt, et see tundub maailma tähtsaim hetk, mis pühib meelest kõik muu.“

Teise osa puhul tahaksin lisada: Ikka ja jälle paneb nende raamatute puhul ahhetama see, kuidas on võimalik üks lihtne eluhetk kirjutada nii suureks. Üks väike lugu maailmas kirjutada sajaleheküljeliseks raamatuks, millel on tohutu emotsionaalne sügavus ilma sellega keeleliselt liiale või lamedaks minemata.

Ja siinkohal ei saa muidugi mainimata jätta, et tegelikult ei „kirjuta“ raamatuid ju ainult autorid, vaid seda teevad suuresti tõlkijad, kes „kirjutavad“ nad ümber oma maa keelde. Ja tõlkijast ning toimetajast oleneb raamatu võõramaa-rännakul väga palju. Nii et see, kui üks raamat on keeleliselt ladus lugeda ning pakub lisaks ka nii vaimse kui emotsionaalse lugemiselamuse, väärib kummardust ka tõlkijale, siinkohal Kerti Tergemile.

Koeraraamatud tulevad paarikaupa

Aga veel ei taha ma lõpetada. Sest saatusel on vahel varuks naljakaid déjà-vu’sid. Eelmise aasta aprillis kirjutasin Sami esimesest osast ühisloos teise koeraraamatuga, mis samal ajal juhuslikult mu kätte sattus – Kärt Hellerma maalähedaselt mullase raamatuga „Pupi ja salakäik“. Seekord naasime raamatukogust nii, et kotis oli lisaks „Sami saladustele“ ka Emma Chichester Clarki urbanistlik „Nööp“  (tõlkinud Anna-Liisa Talumees ja välja andnud Ajakirjade Kirjastus) ehk ühe koera põhjalik päevaraamat, mille aluseks populaarne blogi ning milles samuti autori enda piltidel tekstiga vähemalt võrdne kui mitte suuremgi kaal.

Muidugi paelus see värviline pildiraamat viieaastast visuaalselt mõnevõrra enam ja veetsime sellega mõnusasti aega nii bussis kui ka arsti ukse taga oodates. Kuigi minus tekitas mõningast elevust tõsiasi, et Sam jõudis meieni taas koos teise koera(raamatu)ga, ei ole neid siinkohal võrdlema hakata mingisugust mõtet – erinev on nii stiil, sisu kui ka sihtgrupp. Toredad on mõlemad, et mitte öelda nad kõik. Üldiselt me ei ole muidu suured koerahullud (tegelikult on meil kodus kolm kassi), aga vahel vist on kohe selline – koeraraamatute aeg.