Jul. 28, 2016

Tia Navi, Marja-Liisa Plats „Seitse väikest elevanti“

Mõnikord teeb elu kummalisi käändeid. Näiteks on sul paralleelselt pooleli mitu raamatut, millest plaanid kirjutada, suutmata otsustada millises järjekorras täpselt. Siis lähed käid korraks koos lapsega raamatukogust läbi ja tuled tagasi suure kotiga. Enamik neist on tema valitud looma- ja loodusraamatud, mida sul ei olnud südant keelata, aga nende vahele õnnestus poetada ka mõni värskem juturaamat.

Just niimoodi sattus meie majja Tia Navi ja Marja-Liisa Platsi „Seitse väikest elevanti“.

Alustades natuke kaugemalt – märkasin esimest vihjet sellele raamatule juba tükk aega tagasi, kui selleks raha saamiseks loodi Hooandja projekt. Olen olnud seni pisut skeptiline n-ö ise oma raamatute välja andjate suhtes. Suheldes enda töös sageli ja erisuguste kirjastustega, olen õppinud neid usaldama. Inimesed, kes puutuvad igapäevaselt kokku raamatutega; kelle töö ongi raamatuid kirjastada – on siiski kogenud ja oskavad eristada väärt materjali vähem väärikast. Seepärast on mul nn erakirjastajate raamatute puhul mõnikord tekkinud küsimus, kas ta otsustas selle lõpuks ise välja anda, sest tema käsikiri lükati tagasi mitmest kirjastusest... ja miks? Samasugune ebalus tekib pisut ka siis, kui raamatu välja andmiseks otsitakse raha Hooandja kaudu – olukorras, kus meil on ometi olemas kultuuriministeerium ja kultuurkapital, mis häid algatusi, lastekirjandust kindlasti sealhulgas, tublisti toetama peaksid.

Aga mida aeg edasi, seda rohkem see tõenäoliselt nii ei ole, et valikut vaid säärasel, tagasilükkamise põhjusel, tehakse, olgugi, et meil on vaat et iga žanri ja niši jaoks olemas oma asjalik ja usaldusväärne kirjastus, lasteraamatute puhul eriti. Küllap on isekirjastamiseks inimestel oma ja erisuguseid põhjusi, olgu suuremat sissetulekut lootes või lihtsalt soovides sõltumatu olla (millest ma erakordselt hästi aru saan) ning selle nimel uut kirjastust luues – mine tea, milleni see veel viia võib! Säärast tarmukust peaks tegelikult toetama juba põhimõtteliselt.

Vähemalt nii arvan ma pärast meeldivalt üllatusliku „Seitsme väikese elevandi“ lugemist, mis sundis mind oma raamidest väljuma ja asju pisut teise pilguga vaatama. Ning n-ö jälgitavate, nagu tänapäevases sotsiaalmeediakeeles trendikas öelda, kirjastuste nimekirja lisama ka väikekirjastuse Kirisild.

Eriti seejärel, kui sain teada, et Tia Navi nime taha varjub tegelikult Tiia Kõnnussaar – kunagine ajakirja Pere ja kodu peatoimetaja ning varemgi lasteraamatuid kirjutanud tegus naisterahvas.

Marja-Liisa Platsi olen isegi siin varem maininud (Indrek Koffi „Koju“), ja tema töödega ohtralt kokku puutunud – Eva Koffi „Keerutädi“, Epp Annuse „Auto ja põder“, Juhani Püttsepp „Gibraltari laevakoerte ühing“ või Triinu Ojari „Suur must koer“. Lisaks on ta illustreerinud enamiku (kui mitte lausa kõik) Mika Keräneni raamatuid ning hulga muudki. Tõsi, kui ma ei oleks teadnud, siis vist stiili järgi sellest teosest teda tuvastanud ei oleks. Vähemalt ei mäleta ma nende seast, mis mulle meelde jäänud, säärast, akrüülvärvidega tehtud raamatut.

Aga raamatust endast ka – „Seitse väikest elevanti“ on üks südamlikult õpetlik teos, mida meie lastekirjandus nii hädasti vajab. Kirjutasin alguses „vägivallatu“, aga jäin mõtlema, et tegelikult seda öelda ei saagi – omal moel räägib see raamat just nimelt psühholoogilisest vägivallast, sellest, mida sõnadega teha saab, ja mismoodi see mõjuda võib. Tehes seda ääretult minimalistlikult ja ometi seda mõjuvamalt. Nii nagu alati ei ole vaja palju sõnu haiget tegemiseks, ei ole neid palju vaja ka selleks, et teha head.

Kuigi raamat võib visuaalselt tunduda suunatud väikelastele, siis tegelikult kuulas seda unejutuks huviga ka viiene, kes muidu vaimustub vägivallast kubisevatest teostest rohkem kui ema süda taluda jõuab. Ja veel olulisem, et viis sellesama viiese võiks öelda, et esmakordselt ise reaalselt raamatus käsitlevat temaatikat mõttega edasi arendama – arutlema, milline vandike tema raamatus käsitletutest võiks olla, miks nad on sellised, nagu nad on, ja kuidas nad end tunnevad – jutt kandis oma eesmärki ja täitis rolli ehk isegi otsesemalt ja sügavamalt, kui oodata oleks osanud.

Lugu räägib, nagu pealkirjast juba aimata, seitsmest väikesest elevandist, kelle puhul esmase sümpaatse sõnumi annavad keeletundlikule ja sõnamänge armastavale lugejale juba nende nimed: Terevant (kes alustab päeva alati kõlava tervitusega), Helevant (kes kaob liivaluidete vahele ära), Arevant (kes on kõigi ja kõige suhtes pisut pelglik) ja Kolevant (tema ongi see seltskonna must lammas, nagu raamatus öeldakse). Siis on veel Merevant, Kerevant ja Tulevant. Nende kohta võite nimetuletuse ära arvata või seda ise avastada. Elevandikeste rahuliku elu pöörab pea peale üks pahas tujus öeldud turtsatus, mis juhtfiguuriks oleva vandikese nukraks ja sissepoole elavaks muudab – ootamatult palju mõjutab see meeleolu ka kõiki teisi tema ümber olijaid, kaasa arvatud ütlejat ennast. Nii et viimane lõpeks vastu ei pea ja lepitust otsib.

Alles mitu päeva hiljem – kui Johannes Markus oli palunud ootamatult unejutuks mõneti unustusehõlma vajunud „Sinivandi“-lugusid – jäin mõtlema, et miks tunduvad väikesed elevandid nii lastekirjanikele kui ka lugejatele nii turvalised ja toredad tegelased, kes kohe panevad oma nimega mängima, viies kuidagi mänglevamalt ja mugavamalt kui nii mõnigi teine loom lugeja-kuulajani elu tähtsaid tõsiasju. Alustagem kas või Londistest, õige nimega Vant…