Oct. 20, 2016

Korraga kaks lõvilugu

Kui ma eelmisel korral – mis häbiväärsel moel on jäänud kuhugi kaugesse minevikku – kirjutasin kodumaistest elevantidest, siis täna, rahvusvahelisel ettelugemise päeval, tulevad teemaks võõramaised lõvid. Võiksin siin vist varsti avada lausa loomaraamatute nurgakese või kirjutada sellest mõne pikema analüüsi. Aga just nõnda on viimasel ajal juhtunud, et mulle satuvad kätte lasteraamatud, milles vähemalt üks peategelane on loom.

Nii püüdis mu pilku suvises raamatupoes lastekirjanduse uudisriiul, kuhu olid korraga sattunud need kaks, lausa mõneti sarnase kollaka lõvipildiga kaant – üks Hispaaniast, teine Taanist –, mitte teadlikult kõrvuti, aga piisavalt lähestikku, et mu tähelepanu pälvida. Vajutasin nad endale mällu ning otsustasin peagi raamatukogust üles otsida. (Siis hakkas saama nalja – kui oli olemas üks, oli välja laenutatud teine. Kui andmebaasi järgi oli teine olemas ühes harukogus, oli seal kindlasti puudu esimene. Ja nii käisin ma raamatukogus sel raamatujahil päris mitu korda, enne kui sain nad endale koos pihku ja kõrvuti pildile.)

Minu meelest on üsna erakordne, et kaks nii sarnast teost ühtaegu meie lugejani jõudsid. Aga vähem tähelepanuväärne ei ole ka see, et mõlemad nad kannavad paljuski üht eesmärki – toetada lapse silmis sõpruse tähtsust.

Nii räägib Marianne Dubuci „Lõvi ja lind“ (Draakon & Kuu) loo sellest, kuidas väike linnuke sügisel teistega koos lõunamaale lennates ära väsib ning parvest maha jäädes lõvi õuele kukub. Koos veedavad nad soojas toas kamina paistel hubase talve ning saavad suurteks sõpradeks. Linnuhing aga tahab kevadel koos teistega tiibu lehvitada ja elu näha. Lõvi jääb üksinda. Kuniks on ukse ees uus talv…

Selles soojust õhkavas raamatus on üsna vähe teksti, aga palju imelisi pilte, mis lausa kutsuvad end ikka ja jälle lappama, ning mille abil seda lugu jutustada. Ilma sõnadetagi. Kuigi miks ka mitte sõnadega. Just seda lasin ma teha oma viiesel, kes lugeda oskamata ja lugu veel kuulmata jutustas mulle selle raamatu sisu piltide põhjal leht lehelt ära üsnagi autentselt.

Seevastu Kim Fupz Aakesoni ja Julie Völki „Lõvitüdrukuga“ (Päike ja Pilv) vaid piltide põhjal ümber jutustamine koolieelikul nii edukalt ei läinud. Või eks ta läks ka, kuigi mitte päris samas suunas kui tekst. („Lõvi ja tüdruk olid suured sõbrad. Siis nad läksid tülli ja lõvi läks ära. Ja nad igatsesid teineteise järele,“ oli tema kokkuvõte pilte vaadates.) Aga eks on selles raamatus ka teksti rohkem ning süžee pisut põhjalikum.

Sest „Lõvitüdruk“ ei räägi ainult sõprusest, vaid puudutab tugevalt ka selliseid teemasid nagu üksindus ja julgus, olgu siis teistega suhtlemise või enese eest välja astumise osas. Või ehk koguni julgust, mida paljudele meist on lapsepõlves andnud väljamõeldud sõber. Ja on nii pildiliselt kui ka tekstiliselt pisut keerukam.

Mõtlesin ja mõtlesin, aga kui elevantide puhul oli Londiste kohe varnast võtta, siis huvitaval kombel ei meenunud mulle oma lapsepõlvest esimese hooga ühtki lõvist peategelastega raamatut. Kas teile meenub?