Oct. 28, 2016

Tiiu Kitsik „Lepatriinu täpid"

Kui suvel kirjutasin ühest autorite oma kulu ja kirjade ning Hooandja abiga välja antud lasteraamatust, mis mind meeldivalt üllatas, siis palun, siin on järgmine kirjastuste-väline vili. Võiks vist lausa öelda, pere- või suguvõsaprojekt. Nimelt leiab selle raamatu tiitlipöördelt teose juures oma panuse andnute hulgast lausa kolm sama perenimelist.

Raamatu autor Tiiu Kitsik (endine Sullakatko) on, muide, lausa ise olnud üks Hooandja portaali eestvedajaist ning tuntud ka kui kunstnik. Edaspidi saab tema kohta vaikselt öelda ka lastekirjanik, sest just oma esimese toreda lasteraamatuga on ta tänaseks maha saanud. Olles selle puhul üsna oodatult nii teksti kui ka piltide autor.

Jah, ka selle raamatu suhtes olin ma alguses pisut kartlik. Teate ju küll seda esimese vasika lugu, eks ole. Ka lepatriinu-temaatika kohta ei saa öelda, et seda juba lasteraamatutes piisavalt palju ekspluateeritud ei oleks – küll loetakse täppe kokku, küll lähevad need kaduma – no mida uut siis ikka välja annab mõelda. On praegugi näiteks Rahva Raamatu veebilehel kõnealuse kõrval veel kümmekond lepatriinu-teemalist lasteraamatut. Nii mõtlesin alguses.

Aga Tiiu Kitsiku „Lepatriinu täpid“ hajutas oma optimismiga mu kartuse üsna ära. Ja tõestas, et annab ka vanadel tuntud teemadel näha uusi vaatenurki ning neid kenasti eksponeerida.

Tegu on sellise teosega, mis juba välimuselt poes pilku peaks püüdma: mustad täpid punasel taustal ei saa kuidagi kahe silma vahele jääda, nende pealt piiluv uudishimulike silmadega blond pea samamoodi. Ja et välimus ongi suuresti selle raamatu teemaks, saab öelda, et vorm toetab kenasti sisu.

„Lepatriinu täpid“ räägib nimelt sellest, kuidas lepatriinu nimega Triinu on oma välimusest tüdinud. Ta vaatab riidekappi ning näeb seal ainult täpilisi rõivaid: seelikud, sokid – kõik on täpilised. Ühtmoodi täpilised on nii öösärk kui ka päevakleit. Nii läheb Triinu torisedes kööki, kus ema püüab talle selgeks teha, milleks täpid lepatriinudele vajalikud on. Veel enam – et nad ei ole ainsad tarvilikult tähnilised tegelased. Morjendunust uudishimulikuks muutudes läheb Triinu välja teisi täpilisi otsima. Igaühel neist on rääkida talle oma lugu oma tõeteraga.

Lõppkokkuvõttes kannab nii teksti kui ka piltide – mida jagub samuti igati kiiduväärselt kõigile lehekülgedele, kus nad pakuvad kujunduslikult vaheldust ehk ei jookse vaid tekstiplokiga igavalt kõrvuti, ikkagi kunstnik! – kaudu sõna otseses mõttes rõõmsas ja positiivses võtmes kirjutatud lugu sõnumit, et ei tasu igatseda seda, mis on teistel, vaid olla rahul sellega, mis on endal. Millekski on see alati hea.

Ja hea on ka, et on ikka uusi toredaid lasteraamatute autoreid, kes oma unistusi teoks teevad, ja seda edukalt. Ma tõepoolest imetlen neid.

P. S. Aga et te ei peaks mind siin ainult mee mokale määrijaks, siis poetan potti ühe pisikese tõrvatilga ka, siiras lootuses, et see siiski kogu potti ära ei riku. Minu jaoks ei rikkunud, lihtsalt riivas mu valvsat toimetajasilma, mis soovitab sõbralikult nii noortel autoritel ja omal käel toimetajatel kui ka teistel tublidel tegijatel kasutada tekstide puhul võimalusel ikka keeletoimetajate abi. Nimelt satun lühikese aja jooksul juba mitmendat korda nägema, et kirjutajad ei ole hästi kursis, mida tähendab väljend „kostuma“, ehk et kirjakeeles ei ole see samaväärne ja -tähenduslik verbiga „kostma“. Nii et soovitan vahetevahel piiluda näiteks õigekeelsussõnaraamatusse (http://www.eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=kostuma&F=M). Ja saadan siinkohal tervitused Maarjale kirjastusest Varrak, kes mind omal ajal sel teemal haris, tegelikult testis sellega justkui mu toimetajakõlbulikkust. Ma kukkusin tollal selles "testis" kolinal läbi, aga õnneks ei olnud see määrav. Nüüd on eluks ajaks meeles ja jagan seda teadmist sõbralikult ka teistega, just nagu tema minuga. :)