Nov. 26, 2016

Kasside salajane pagaritöökoda

Võiks ju arvata, et kassid on üks enim ekspluateeritud teemasid lastekirjanduses. Aga ometi on nois loomades mingisugune võlu, mis paneb inimesi ikka ja jälle nii neid lemmikloomadena pidama kui ka neist kirjutama ja lugema. Ning saama mõlemal juhul enamasti sooja ja toreda elamuse, mis suunurgad tahes-tahtmata ülespoole kergitab.

Kui see raamat toimetamiseks minu kätte jõudis, ei osanud ma midagi erilist oodata. Aga leidnud raamatust ühe peategelasena viieaastase lapse ning esmalt kaks ja lõpuks koguni kolm kassi, ahmisin õhku ja tundsin nagu loeksin oma elust. Kuigi enamikul kassisõpradel ehk kodus lemmikloomana kolme kassiisendit ei eksisteeri, usun, et rõõmu ja äratundmist pakub see lugemine paljudele teistelegi, kellele need karvakerad vähegi meeldivad.

„Kasside salajane pagaritöökoda“ seob endas mõnusalt vaba käega reaalsust ja fantaasiat, sisaldab õpetlikku iva sõpruse ja koostöö kohta, aga vihjab ka sellele, et liigne püüd teistele meeldida, võib tuua kaasa hoopis häda.

Tegu ei ole kaugeltki mingi roosamanna ja ümmarguse lillelise looga, vaid igati mõistliku ja lapsesõbraliku tekstiga ühe perekonna ning nende kasside Kirbu ja Wilburi tegemistest, mis – olgu igaks juhuks ikkagi öeldud – pärast kõikvõimalikke sekeldusi siiski õnneliku lõpu leiab.

Kindlasti on selle raamatu suur võlu Regina Lukk-Toompere imepärastes värvilistes kunstpiltides, mis pakuvad Helena Läksi vahvale tekstile võimsalt toetava käsivarre.

Olgu öeldud ka see, et pagarikasside lugu vormus raamatuks tänu sellele, et leidis ära märkimist Kultuuriministeeriumi, Eesti Lastekirjanduse Keskuse ning kirjastuse Päike ja Pilv korraldataval Põlvepikuraamatu konkursil – ja see ei ole üldse mitte vähe oluline fakt, sest selle konkursi žüriis on Eesti lastekirjanduse tõelised eksperdid. Nii et sellise taustaga teost võib julgelt usaldada.

See lugu ilmus 2016. aasta novembrikuu ajalehes Raamat.