Nov. 29, 2017

Kätlin Vainola ja Ulla Saar „Poiss, kes joonistas kaarte“

Ma kirjutasin siin lasteraamatust viimati aasta eest. Vaiki olemisel on tegelikult põhjus, ja sugugi mitte see, et Eestis ei oleks vahepeal häid lasteraamatuid ilmunud. Põhjus on see, et aasta tagasi paluti mind osalema Eesti Kultuurkapitali 2016. aasta eesti kirjandusauhindade lastekirjanduse žüriis. Kui sealne valik oli tehtud, sain austava ülesande anda panus ka 2017. aasta laste ja noorte tõlkekirjandust tunnustava Paabeli Torni preemia valikul. Mulle tundus, et nende tegemiste ajal ei oleks olnud õige kirjutada siia subjektiivseid arvamusi. Nüüd aga olen žüriide „ahelaist“ prii ning püüan vahepeal lastekirjanduse osas väga palju targemaks saanuna vahepealse aja tagasi teha. 

„Poiss, kes joonistas kaarte“ on üks värskemaid eesti lasteraamatuid ning mul on sama värskelt meeles tolle teosega seotud esmane reaktsioon. Julgen arvata, et see on esimene kord, kui ma olen autorilt raamatu „välja ehmatanud“. Aga umbes nii see just välja kukkus…

Ühel laupäevasel perehommikul Tallinnas Kirjanike Majas esitlesid Kätlin ja Ulla oma uut raamatut. Tõsi, tegu oli tookord ühe teise ühisteosega - neile on see sügis olnud üsna viljakas, rääkimata varasemast ajast, mil nad on koos loonud sellised teosed nagu "Lift" ning "Sonja ja kass".

Esitluse eel märkis minu taga istunud Ulla vaikselt, et tegelikult on neil ka teine raamat valmis, ja poetas lavale minnes selle mulle vaatamiseks pihku. Ajal, mil Kanutiaia noortemaja tore näitetrupp etendas eesti lapsi portreteerivaid lugusid tandemi teisest, tol päeval esitletud teosest "Krips-kraps, eesti laps", sirvisin mina vaikselt kaardipoisi-raamatut. Ja tundsin endas tõusmas üha tugevamat vaimustust. Kui Ulla lava juurest tagasi jõudis, sosistasin-sisistasin talle õhinal üle õla: „Mul on seda raamatut vaja, täna!“ Ulla läks näost kaameks, kogeles mulle suurte silmadega vastu, et tal on paar tükki kaasas ja ulatas väriseva käega oma suurest kotist ühe eksemplari. Peaaegu nagu jõuluvana.

Tegelikult ei plaaninud ma olla sugugi nii nõudlik või taktitundetu. Asi oli selles, et järgmisel päeval oli isadepäev. Kui ma nägin selle raamatu lugu ja illustratsioone, meenus mulle isa, minu poja vanaisa, kes teeb oma lapselapsele kõige suuremat rõõmu aardejahiga, mille tarbeks joonistab talle toredaid kaarte. Ja kui ma olin jõudnud lugedes pööninguni, just selliseni, mis sisaldub isamaja kaudu nii minu kui ka minu lapse lapsepõlves, teadsin, et mul ei saa olla oma isale paremat kinki. Ette rutates tuleb tunnistada, et seekord pühendas eesmärk abinõu, sest käisin samal päeval hiljem läbi kahest poest, aga kummaski seda teost veel ei olnud…

Tõsi küll, vanaisa on selles raamatus üldse mitte kaardijoonistaja, vaid natuke humoorikas kõrvaltegelane, kes vaatab telerist päevad läbi spordikanalit – üsna omane paljudele vanaisadele, eks ole – sellal, kui vanaema suppi keedab.  

Kaarte joonistab selles raamatus mitte vanaisa, vaid ikkagi poiss, kelle nimi on Mark. Margil on lisaks kaardiarmastusele ka üks mure – ta nimelt kardab salamisi pööningul olevat pimedust, kus elavad kollid. Nii et sellesse loosse ja raamatusse on peidetud mõte julgustada neid, kellel on (salajane) hirm. Ja kui ikka öeldakse, et murede ja hirmude vastu aitab nende välja kirjutamine või joonistamine, siis suunata poisslapsi, kellele joonistamine ei meeldi, aga kes kirjutada veel eriti ei oska, tegema seda (aarde)kaartide joonistamise kaudu, on minu meelest üks ütlemata nutikas mõte. Küllap Kätlin seda kahe poja emana teab.

Kuigi ma olen illustratsioonide olemasolu alati rõhutanud, tajusin siin rohkem kui kunagi varem nende osakaalu tähtsust. Siinsed pildid on lausa omaette lood, sest tegu pole niisama joonistuste või meisterduste, vaid kohati koguni kollaažidega. Seejuures sellistega, mis jutustavad rohkem kui tekst. Nii on näiteks esimesel pildil Mark ja kaardid – mängukaardid, maakaardid, perfokaardid ja postkaardid – igaühel neist on ju omaette lugu, mis annab võimaluse rääkida lapsele põhisüžee väliselt põnevaid mälestusi vanast ajast. Minu tähelepanu pälvis ja järjekordse subjektiivse nostalgilise plusspunkti andis siinkohal vana postkaart, mis on saadetud Kadrinasse. Mängukaardid tulevad nutikalt mängu näiteks vanemate magamistuba markeerides – ärtu Emanda ja Kuningana punase kaardiselja-teki all. Mitmel pildil on ka puhtamaid mustvalgeid või hallikaid joonistusi – see annab kogu ridade vahel hirmust rääkivale raamatule sobivalt sünge alatooni. Ja erilist tähelepanu pälvib sisekaantel olev muster, mis tuletab meelde vana kommet, kuidas lambivalguse varjudes saab teha sõrmedega loomi. Paaril pildil on taust täpiline, mis omakord tõi meelde lapsepõlvest tuttava Lehte Hainsalu raamatu „Kui ma ükskord“ kaane.  

Seega – kokkuvõttes olen ma selle raamatu puhul absoluutselt subjektiivne, sest siin oli erakordselt palju detaile, mis puudutasid või kõnetasid mind isiklikult: spordihuviline vanaisa ja kaardid; salapärane pööning; postkaart Kadrinast, kus on minu juured. Ma ei teagi, kas on tarvidust mainima hakata, et minu poja nimi on Markus… Selge on see, et raamat kõnetab lugejat paljuski nimelt subjektiivselt ja isiklike (ära)tundmuste kaudu.

Ja muidugi mälestuste. Kui minule jääb selle raamatuga alatiseks meelde hommik kirjanike majas, mil ma seda raamatut esimest korda nägin, siis teie saate omi mälestusi luua mõne tunni pärast. Sest seda raamatut esitletakse Tallinnas väikeses raamatupoes Puänt nimelt täna, 29. novembril kell 18. Autorid lubasid lastele ka aardejahti. Minge ja looge omi kaarte ja mälestusi ning ületage hirme!