Jul. 7, 2016

„Lühike täpne ja tabav tekst, mis mõjub lummavalt, mustvalged pliiatsiga kritseldatud pildid, ja lugu … mis jahmatab nii, et lugemiselt pead tõstes võid olla siiralt üllatunud, leides end hoopis teisest ümbrusest kui see, mida pakub kauge farmielu silmapiirini ulatuvate viljaväljade ja karjamaadega, kus sooja suvetuule käes kappavad hobused ning luusib suur valge pehme karvaga karjakoer, kes saab peategelase, 11-aastase Kixi mõtteis nimeks Sam,“ nii kirjutasin ma Õpetajate Lehes mullu kevadel, kui ilmus Edward van de Vendeli raamat „Koer nimega Sam“.

Tollane, kollase kaanega raamat kirjastuselt Päike ja Pilv oli esimene osa tõsielul põhinevatest lugudest, mida hollandi kirjanik kirjutas koerast, kes ilmus ühel päeval tema Kanadas elava venna farmi.

Kes on see koer, kust ta tuli ja mida endaga kaasa toob? Need olid küsimused, millele otsiti vastust esimeses raamatus. Teine, sinise kaanega „Sami saladused“ on lugu, milles leitud koer, kelle omandiküsimus eelmises raamatus lahenduse leidis, talvekülmaga taas kaduma läheb, murdes sellega Kixi südame. Kas ta leitakse veel üles? Elusalt või surnult? Need on selle raamatu küsimused.

Siingi, nagu eelmises raamatus, tuleb mängu koera eelmine omanik Cracker. Aga kui ma raamatu keskel mõtlesin, et see lugu räägib ka lapsepõlvetraumadest ja füüsilisest vägivallast, siis oli see petlik. Tegelikult räägib see raamat andestamisest ja aitamisest, haiget saamisest ja jalule tõusmisest, kuulujuttude mõjust ja suurest südamest. Inimese ja looma vahelisest nähtamatust sidemest ning selle vastastikusest mõjust. Hingesugulusest ja sõprusest – aga ka loobumisest ja lootusest. 

Psühholoogiline draama

Mõlemad raamatud viivad lapse kohati ootamatult karmi ja ebamugavasse täiskasvanumaailma, kus kõik on just samamoodi ja samas on kõik teistmoodi. Nii oli viieaastasele pankroti tõttu hulluks minemisest ja meeltesegaduses püssi haaramisest ette lugeda kohati pisut… ebamugav. Aga seesama psühholoogiline alastus, mis siin raamatus nii oskuslikult lahti kirjutatud on, ongi see, mis peaks raputama muidu vägivaldsete arvutimängudega tuimaks surutava väikemehe mõtlema natuke kaugemale. Ja tegelikult on see raamat, lähtudes nii tekstist ja sisust kui ka peategelase vanusest mõeldudki pisut vanemale, kooliealisele kontingendile.

Esimese osa puhul kirjutasin: „Kui imepäraselt osavad on inimesed, kes oskavad sõnu ritta seada nii, et need paeluvad, veenavad, anuvad, võluvad ja rabavad – nii et pelgalt lapse ja looma esimese kohtumise saab kirjutada nii suureks ja nii suurelt, et see tundub maailma tähtsaim hetk, mis pühib meelest kõik muu.“

Teise osa puhul tahaksin lisada: Ikka ja jälle paneb nende raamatute puhul ahhetama see, kuidas on võimalik üks lihtne eluhetk kirjutada nii suureks. Üks väike lugu maailmas kirjutada sajaleheküljeliseks raamatuks, millel on tohutu emotsionaalne sügavus ilma sellega keeleliselt liiale või lamedaks minemata.

Ja siinkohal ei saa muidugi mainimata jätta, et tegelikult ei „kirjuta“ raamatuid ju ainult autorid, vaid seda teevad suuresti tõlkijad, kes „kirjutavad“ nad ümber oma maa keelde. Ja tõlkijast ning toimetajast oleneb raamatu võõramaa-rännakul väga palju. Nii et see, kui üks raamat on keeleliselt ladus lugeda ning pakub lisaks ka nii vaimse kui emotsionaalse lugemiselamuse, väärib kummardust ka tõlkijale, siinkohal Kerti Tergemile.

Koeraraamatud tulevad paarikaupa

Aga veel ei taha ma lõpetada. Sest saatusel on vahel varuks naljakaid déjà-vu’sid. Eelmise aasta aprillis kirjutasin Sami esimesest osast ühisloos teise koeraraamatuga, mis samal ajal juhuslikult mu kätte sattus – Kärt Hellerma maalähedaselt mullase raamatuga „Pupi ja salakäik“. Seekord naasime raamatukogust nii, et kotis oli lisaks „Sami saladustele“ ka Emma Chichester Clarki urbanistlik „Nööp“  (tõlkinud Anna-Liisa Talumees ja välja andnud Ajakirjade Kirjastus) ehk ühe koera põhjalik päevaraamat, mille aluseks populaarne blogi ning milles samuti autori enda piltidel tekstiga vähemalt võrdne kui mitte suuremgi kaal.

Muidugi paelus see värviline pildiraamat viieaastast visuaalselt mõnevõrra enam ja veetsime sellega mõnusasti aega nii bussis kui ka arsti ukse taga oodates. Kuigi minus tekitas mõningast elevust tõsiasi, et Sam jõudis meieni taas koos teise koera(raamatu)ga, ei ole neid siinkohal võrdlema hakata mingisugust mõtet – erinev on nii stiil, sisu kui ka sihtgrupp. Toredad on mõlemad, et mitte öelda nad kõik. Üldiselt me ei ole muidu suured koerahullud (tegelikult on meil kodus kolm kassi), aga vahel vist on kohe selline – koeraraamatute aeg. 

Jun. 23, 2016

Roald Dahl autorina ei vaja eesti lugejale küllap erilist tutvustust – kirjastus Draakon ja Kuu on võtnud oma südameasjaks tuua see hinnatud lastekirjanik kogu oma aus ja hiilguses maarjamaise lugejani – alustades juba aastate eest „Charlie ja šokolaadivabriku“ ning „Matildaga“, mis aastate jooksul on saanud nii muljetavaldava hulga õvesid kui ka iseenese kordustrükke.

„Suur sõbralik hiiglane“ sobib riiulisse nende raamatute kõrvale nagu valatult, olgu siinkohal mõeldud nii sisu kui ka vormi – roosa „Matilda“ ja sinise „Charlie“ kõrvale sobitub rohekassinine „Hiiglane“ täpselt samasuguste pehmete kaantega mugavas formaadis ja samalaadses kujunduses.

Missioon: päästa Inglismaa

Ka sisuliselt on ta ikka Dahl, mis Dahl (kuigi, tõsi, ka Dahl võib olla erinev, eelkõige olenevalt sihtgrupi vanusest): peategelane Sophie on orbudekodu kasvandik (võib-olla ma nüüd üldistan liigselt, aga mulle on jäänud mulje, et kõik Roald Dahli raamatute peategelased on terased ja nutikad lapsed, kes kasvavad kas äärmiselt kehvades oludes või siis hoolimatute hooldajate võimu all), kes ühel hilisõhtul ärkab ning akna ääres seistes märkab, et mööda tänavat kõnnib midagi suurt ja hirmuäratavat... kes ta järgmisel hetkel kaasa napsab.

Nii jõuab Sophie hiiglaste maale, mis asub kusagil siinsamas, meie läheduses maakeral, atlase viimasel leheküljel. Ilmneb, et kõik seal elavad hiiglased ei ole siiski nii sõbralikud, kui see, kellega Sophiel tegemist tuli. Nood teised ei käi öösiti mitte lastele ilusaid unenägusid jagamas, vaid hoopis neid endid (ja ma ei pea siinkohal silmas unenägusid) söögiks jahtimas, olgu siis kalkunimaitselisi türklasi, kübaramaitselisi panamalasi või kummikumaitselisi uus-meremaalasi.

See tähendab, et ees seisab suuremat sorti missioon – päästa Inglismaa ja kogu ülejäänud maailm inimsööjahiiglaste käest. Ja selleks vajatakse ei rohkem ega vähem kui kuninganna abi. Kui Dahli kodumaa lapsele võib teose tegevuspaik pakkuda äratundmist, siis meie lugejale võib see olla esimeseks kokkupuuteks Londoniga, olles loo muinasjutulisusest hoolimata kahtlemata hariv – pakkudes võimaluse kõnelda temaga nii geograafilistel kui ka poliitilistel teemadel.

Keeleliselt mänguline

Selle raamatu üks eripära on keeleline pool. Nimelt ei oska Suur sõbralik hiiglane eriti korralikult kõnelda, sest tal pole olnud võimalust koolis käia. Nõnda on tõlkija ees seisnud äärmiselt vaevarikas töö, leida vasteid sõnadele, mida polegi olemas, aga mis peaksid tuletama meelde olemasolevaid sõnu. Kristina Uluots on sellega igavesti vahvalt toime tulnud. Olgu siinkohal toodud näiteks viuvopsumine, sibamulker, pidininavedamine, upsadisuur, eluvant või krokotuudill – (tõlkijal/toimetajal võiks olla huvitav teada, et viimane sai ette lugedes minu suus millegipärast järjekindlalt ja planeerimatult vahele topelt di-silbi, keel lihtsalt keeldus teisiti paendumast...).

Siinkohal ei saa jätta jagamata seda, et alles hiljuti, kirjanduskohvikujärgselt, saime taas tagasisidet, et meie laps kasutavat rohkem määr- ja asesõnu ehk rääkivat mõnevõrra kirjanduslikumalt kui eakaaslased. Ootasin selle raamatu lugemise järgselt huviga, kas tuleb kommentaare keelekasutuse järsu muutuse või taandarengu kohta, ja olin pisut pelglikki, kas see lapse keelearengut kuidagi eksiteele ei vii. Aga praegu tundub, et ei – ligikaudu kuu aega pärast selle raamatu lugemist pole märki ei valest kasutusest, kui – pisut kahjatsevamalt – ka mitte sellest, et mõni noist vahvaist väljendeist oleks kõnekeeles oma koha leidnud.

Filmi ootuses

Tean, et mõni kuuene-seitsmene loeb seda raamatut omal jõul, huviga ja lühikeste peatükkide üle rõõmustades. Aga meie jaoks oli hämmastav see, et kui me tavaliselt pikkade raamatutega kuigi kaugele ei jõua – ikka tuleb midagi muud vahele, olgu see uni või mõni teine raamat, ning huvi soikub - , läksid need kakssada lehekülge kui soe sai, kolme päevaga. Mitte ainult õhtuti, vaid võimalusel ka koduteel bussis või keskpäeval aiakiiges teineteise kaisus päikesepaistet nautides. Sellise lugemismaratoni läbisime koos esmakordselt, ja seda mitte minu initsiatiivil, vaid valdavalt tahvelarvuti lummusesse langenud viiese enda nõudmisel. Ju siis Dahl ikkagi teab, mida lastele vaja on.

Nüüd aga loeme päevi selleni, millal sellest raamatust tehtud film meie kinno jõuab. Ja selleks ei ole enam vaja peaaegu kaht kättki… Treileri põhjal tundub tegu olevat üsna hirmuäratavalt põneva linateosega. Hetkel on mul hea meel, et raamat enne loetud sai – vähemalt niigi zombihirmus elava viiesega võib see kinoskäik (või sellele järgnev aeg) olla seetõttu mõnevõrra mugavam.  

May. 25, 2016

„Meile kõigile meeldib lugedes tajuda äratundmisrõõmu ja seda peaks Sinivandi-lugu lasteaialapsele kindlasti pakkuma,“ kirjutasin kaks aastat tagasi Õpetajate Lehes. Raamatust „mis kõneleb äärmiselt südamlikult väikese Sinivandi lasteaeda minekust ja sellega harjumisest, sõpradest, kelle ta seal leiab, sealsetest hirmudest, muredest ja lohutamistest.“ Nüüd on vahepeal poest otsa lõppenud raamat "Sinivant läheb lasteaeda" saanud uustrüki ja järje väikevenna "Sinivant kuulab unejuttu" näol.

Minu tähelepanu paelus Sinivandi-raamat tollal sellega, et see oli siiras ja helge, lihtne ja soe. Pervik, kes on sama hästi kirjeldanud näiteks trööstitut elu mereröövlilaevas või loodusjõudude meelevallas üksikul saarel, suudab mõne lühida reaga kokku sõlmida elupildi raami turvaliste koduseinte vahel või kindlas perekonnaringis.

Tegelasteks on Sinivandi raamatus looma(lapse)d, kusjuures tähelepanu- ja märkimisväärne on see, et kui Sinivant – sinine elevandipoeg – on oma loogika lihtsuses üks hiiglama armas sõnamäng, siis teised loomad on saanud tavalisemad nimed. Eesti kultuuris tegelikult pigem üllatuslikult ebatavalisedki: jänesetüdruk Betti, ninasarvikutüdruk Aretta, kaamelipoeg Kurt. See ei ole tegelikult väga oluline, aga olgu remargi korras siiski öeldud – mõtlen lugedes alati, millest selline nimevalik. Eriti viimase puhul, mida eesti keeli ette lugedes küllaltki keeruline hääldada on, teadmata, kas seda peaks tegema, lähtudes pigem kodumaisest loen-nagu-kirjutan- (mille puhul tuleks vist vähemalt ühel korral kuulajale igaks juhuks juurde seletada, et tegu on nime, mitte olekuga) või nime päritolukultuurist lähtuvalt loen-nagu-hääldan-süsteemist (mis tundub keset selget emakeelset lasteraamatut mõnevõrra harjumatu). Aga las ta olla, raiskan sellele pisiasjale liialt ruumi ja teie lugemisaega, liiatigi on mul endal kusagil kuklas ikkagi tunne, et neis nimevalikutes on autoril olnud midagi enamat, mida ma ei ole seni ära tundnud.

Lapsevanemaks olemise talumatu helgus

Ehk oli mu enese laps tollal liiga väike, et seda aduda, või uppusin-armusin liialt kõrvuni Catherine Zaripi illustratsioonidesse, millest selle raamatu puhul mitte mingil juhul üle ega ümber ei saa – see lihtsalt ei oleks siis see raamat! –, aga alles nüüd tajusin tugevalt, et tegelikult on seal palju enamatki. Näiteks ridade vahel mõlemas osas ka lapsevanemaks olemise talumatu helgus. Koos lasteaiaakna all ootamisega, süda raskem kui lapsel seespool. Või õhtuse uinumisrituaaliga, mis sooliselt tahes-tahtmata erineb.

Lasteaeda läinud Sinivandi tänaseks kaks aastat hiljem (ikka Tammerraamatult) ilmunud järg sellest, kuidas Sinivant kuulab unejuttu, on oma sõbralikus soojuses veel sügavam, puudutades pikantse põgususega näiteks emotsioone, mis valdavad neid, kellele olukord ei allu, olgu see klotsitorni laduv laps või magamaminekut kavandav ema. Mõlemal juhul leidub lahendus enesele tunnistamises, et teisteski võib tulla ette tarkust.

Raamat raamatus

Lisaks on uues osas sisse toodud tuttav pervikulik krutskilisus, mingi ootamatu ebamaine nüanss, nagu läbi maakera kasvav porgand, mille Catherine nii joonistanud ongi. Nii, et kõrvalkülge puha pea alaspidi lugeda tuleb. Loomulikult tekitab see elevust nii lugejas kui viib une laugelt kuulajal. Just nagu pingviinijutt Sinivandis. Nii et mõnevõrra on see nagu raamat raamatus või lugu loos – kui te aru saate, mida ma mõtlen – kirjandusteaduses on olemas ka eraldi termin, aga selle koha peal on mul paraku juba mitu päeva mäluauk.

Veel üks märksõna, mis selle raamatu kohta käib, on "kordus". Kui alul võib see näida lugejale pisut häirivgi, siis üsna pea tuleb teadmine, et tegu on tõenäoliselt teadliku ülesehitusega, mis suunatud tillukesele kuulajale teabe kinnistamiseks.

Kartsin, et tänaseks poolekuuesele pojale on Sinivant juba liiga „titekas“, aga ei – kuulas huviga ja vaikselt ja tundus neist sõnadest-piltidest sama lummatud kui mina. Kui ma teise raamatuga lõpule sain, küsis: „Kas sul on veel neid Sinivandi-raamatuid?“. Vastasin, et ei ole. Et neid ei olegi rohkem. Veel. Ja hakkasin lugema paari päeva eest pooleli jäänud Michael Ende „Ilma lõputa lugu“, mis on kahtlemata olemuslikult hoopis teine tera. Johannes tundus kuidagi mõttes ja hajevil, nagu ei oleks päriselt kuulanud. Pärast kolme lõiku katkestas mind, sõnadega: „Aga kas sa kirjutaksid sellele kirjanikule, et ta võiks kirjutada veel, näiteks „Sinivant läheb muuseumisse“ või „Sinivant näeb unes, et ta on kuningas“... Elame, näeme, loeme. Ja saadame siinkohal sõna, tänu ja tervitused Aino Pervikule!

Apr. 28, 2016

Kui eelmisel nädalal kirjutasin Triinu Ojari raamatust, mis käsitleb säärast keerulist teemat nagu looma surm, siis seekordne teos on omal moel selle mõtteliseks jätkuks, mis läheb kaugemale ning vaatleb sama temaatikat detailsemalt, olgugi, et veidi erilisema nurga alt.

Püttsepp on hea ja hinnatud kirjutaja. Tema(gi) raamatuid seob omavahel looduse- ja keskkonnateema ja selles pole bioloogist (aja)kirjaniku tausta arvestades midagi üllatavat, küll aga tänuväärset, et keegi seda valdkonda ka lasteraamatutes edasi veab. Tema loomingus on minu konkurentsitu lemmik, mille nii mõnigi tuttav laps meilt kingiks on saanud, seni olnud „Tss... Kuula“ (2013), mis kirjeldab linnamelu ja maaelu vaikuse erinevust, aga meelest ei lähe ka põnevalt pärimuslik „Mees, kes puutus põtra“ (2014). Eriti südamelähedased tunduvad Juhanile olevat koerad, eriti üks, Saku-nimeline, kes oli peategelaseks nii „Gibraltari laevakoerte ühingus“ (2015) kui kõrvaltegelane ka uues, siinkäsitletavas teoses.

Ojariga ei seo Püttseppa aga vaid loomateema ega tõsist sisu mitte reetev pealkiri. Just nagu „Vana katkise kassi“ on ka „Vanaema, kes muutus kutsikaks“ puhul loom psühholoogiline abivahend, läbi kelle jutustada kaotamise ja leina lugu. Kui Ojari kasutas kassi looma surmaga leppimise, selle selgitamise ja leinast kõnelemise vahendina, siis Püttsepp astub sammu edasi ja toob sisse inimese – antud juhul vanaema – lahkumise.

Just nagu Ojari vaatleb kassi elu selle lõpuperioodil, kui loom on juba vana ja väsinud, teeb Püttsepp sama inimesega. Nii algab tema raamat kirjeldusega voodihaigest vanaemast, kes enam ise väljas ei käi ja kellele tuleb toit kätte viia. Ainus, kelle sügamiseks vanaemal veel jaksu jagub, on tema voodi ees lamav koer Saku. Kevadeks ei ole enam kumbagi ning pere püüab oma tunnetega toime tulla nii hästi-halvasti kui suudab. Kõige raskemalt elab kaotust üle ema kaotanud ema. Püüdmaks naist lohutada, toob isa majja kutsika. Paraku, nagu läbi rääkimata otsuste puhul ikka, tabab see leinavat ema pisut ootamatult ning tal võtab uue loomaga harjumine aega mõnevõrra kauem, kui isa oleks arvanud. Lahendus tuleb aga ootamatult sealt, kust seda keegi oodata ei oleks osanud. Kui selgub, et kutsikas on sündinud vanaemaga samal kuupäeval kohas, kus oli vanaema esimene töökoht, on ema kindel, et kutsikas on taaskehastunud vanaema – ning leiab neis üha sarnaseid kombeid ja omadusi. Kuni aeg teeb oma töö ning lein läbi säärase „mängu“ vähehaaval argipäevas lahustub.

Erinevalt taas nii mõnestki välisautorist, kes säärast teemat käsitlenud kuidagi kohmakalt või rabedalt (või) läbi huumoriprisma, ning mõneti sarnaselt Ojarile, joonistab Püttsepp välja südamlikult realistliku lähenemise, mis ei sisenda haletsust, aga võib tekitada äratundmist. Sügavus ja südamlikkus ning tugev pieteeditundlikkus koos pärimusliku lõime ning selge tajuga, mis õige, mis vale, ning ajakirjanikulikult hea sõnaseadmisoskusega, ongi Püttsepale omane stiil ja väljendusviis.

Seekordset kurssi aitavad selgelt hoida ka Katrin Ehrlichi illustratsioonid, mida jagub igale lehele (minu isiklik lemmik on leheküljel 18–19!). Nood, sageli detailidena välja joonistatud, või siis lõigatult poolikuks jäetud, toetavad sisuliselt keerukat teemat, mis jätab alati midagi õhku ning moodustab igaühe jaoks erineva terviku.

Tabude murdumise aeg

Kahe aasta tagusel kevadel peeti lastekirjanduse keskuses seminari, mille naelaks oli kauaaegselt Taanis elava eestlannast õpetaja Lea Reitel Høyeri ettekanne sealsest lastekirjandusest. See tekitas publikus hulga vastakaid arvamusi ning pani nii mõnegi õhku ahmima. Tollal tõdes valdav enamik saalist, et Eesti ühiskond nii tabuvabaks lastekirjanduseks veel valmis ei oleks. Tänaseks tundub, et vähehaaval hakkavad piirid nihkuma ka meie ühiskonnas. Taas kord tuleb aga öelda, et oma rahvale saab keerukaid teemasid edasi anda vaid see, kes tunneb kultuuri sügavuti, olles ise elanud selle sees ning teab ja tajub ühiskonna valuläve, tavandit ja pärimust.

Kuigi esmapilgul tundub, et kui vanemate lahutus on juba lasteraamatutesse tugevalt sisse murdnud, siis vanema surma teemal pole palju juletud katsetada, tajusin järele mõeldes, et tegelikult ei olegi surm lasteraamatutes nii harv nähtus. Alustades Pipist, kelle ema oli ingliks taevas, on ikka ja jälle raamatuid, kus laps elab koos ühe vanemaga mitte lahutuse, vaid teise surma tõttu. Enamasti on seda teemat siiski mainitud raamatu alguses mõne selgitava lausega (vt Aino Perviku „Arabella, mereröövli tütar“), harvemini toodud sisse igatsevat tagasivaadet ja lapse endas kantavat leina (Kadri Hinrikuse „Et head haldjad sind hoiaksid“). Püttsepa raamatus on laps, väike Marie, aga hoopiski kõrvaltvaataja rollis, kes näeb ja muretseb pigem leinava ema ja muutunud koduse õhkkonna pärast.

Lapse tagaside jääb minu loos seekord napiks, sest lugenuna seda teost pahaaimamatult ette samal õhtul Ojari „Vana katkise kassiga“, viimase järel, suikus poeg pärast paari esimest peatükki unne. Teisest toast lugemist kuulnud isa kommenteeris seejärel vaikselt: „Minu jaoks olid need tänaõhtused lood pisut liig...“, mis on hea näide elu näinud täiskasvanu ja veel puhta lapse maailma erinevusest. Küllap nad võivadki olla liig, kui tabavad kuulajat-lugejat ootamatult ja põhjuseta, ning mõeldud pigem ajaks, mil võivad pakkuda lohutust ning aitavad sarnast olukorda mõista ja mõtestada. Nii võtsime meie, kuna ka laps noist raamatuist enam ise juttu ei teinud, järgmisel õhtul lugeda teisi, olgugi, et ma üldiselt raamatu poolelijätmist taunin.

Tõtt tunnistades tasub (enese vabanduseks) lisada, et kui Ojari teose sisu enne lugemist põgusalt teadsin, siis Püttsepa raamatu võtsin raamatukogust sisu teadmata, tuginedes pelgalt autori nime tuntud headusele – ma ei ole kindel, et oleksin plaaninud kaht säärast keeruka temaatikaga raamatut üksteise järel ette lugeda. Küll aga olen taas tänulik, et tean, millisel eluperioodil millist raamatut vajadusel otsima minna.

Apr. 19, 2016

Võrus elava Triinu Laane käekirjaks võib tänapäeva lastekirjanduses pidada kakskeelseid kohalikku kultuurikonteksti peegeldavaid maalähedasi lasteraamatuid. Võiks ehk arvata, et seda on vaid kahe raamatu põhjal vara öelda, aga ei – kui ühe autori kaks raamatut on nii pika ajalise vahe tagant nii selgelt äratuntavad, ei näe ma põhjust, miks nõnda öelda ei võiks.

Nimelt ilmus samalt kirjastuselt – Päike ja Pilv – tänaseks juba ligi kümmekond aastat tagasi Triinu (tollal Ojar) esimene raamat „Suur must koer“ (2007). (Kõrvalepõikeliselt võtan mainida, et too raamat oli meie peres esimene, mille pealkirjas viieaastane poiss sõnad tähthaaval kokku suutis lugeda. Luues seega ühe neist n-ö kvaliteethetkedest, mis läheb ajalukku ja talletub pereliikmetele pühalikult rõõmsa mälupildina.)

Kaks raamatut täiendavad teineteist yin ja yang’ina selles mõttes, et kui Marja-Liisa Platsi piltidega „Suur must koer“ jutustas väikeste lugudena ühe koera elust, siis Anne Pikkovi illustreeritud „Vana katkine kass“ räägib raamatut läbiva jutuna loo ühe kassi surmast, kuid ometi mitte kramplikult sellele keskendudes.

Triinu Laane „Vana katkine kass“ kõnnib mööda õrna temaatika habrast joont ettevaatlikult, et mitte pudeneda valele poolele. Ja jalg – või peaks ütlema käsi – ei väärata. Kui otsi tuleks kokku tõmmata ja olukord kisub pingeliseks, leevendab seda pehme kõrvalepõige nimede maailma, mis otsekui raamistab lugu ja juhtunut, muutes pealiini nagu muu seas käsitletavaks, kuid jättes selgelt pealiiniks, mis sellegipoolest ei mõju torkava ega torkivana. „Vana katkine kass“ on pehmelt soe. Ta ei ilusta ega hoia lugejat vati sees, aga ka ei lajata või rõhuta kaotust. Tundeid ei nimetata, need jäävad hõljuma kuhugi vahepealsesse sfääri.

Juba väljend „katkine“ on lapsemeeles säärane, mis ei ehmata ega tee haiget. Kui tavapäraselt vahendada siinkohal ka noore lugeja (antud juhul küll kuulaja) muljeid, siis pealkirja kuuldes kõlas esmane reaktsioon „Aa... mänguasi!“. Raamatu lõppedes aga öeldi: „See ei olnudki nii hull!“ Kuna meil pojaga raamatu temaatikast enne lugemist ega ka selle ajal otseselt juttu ei olnud, pidasin paslikuks üle küsida: „Mis mõttes hull?“. Seekordne vastus oli veel ootamatum: „Noh, ma arvasin alguses kaanepildi järgi, et see on see... noh... luuletuste raamat. Aga see oli täitsa hea!“.

Keelemeelele

Aga nii nagu „Suur must koer“ pole ainult „Suur must koer“, pole ka „Vana katkine kass“ ainult „Vana katkine kass“. Esimene on ühtlasi „Suur must pini“ ja teine „Vana katskinõ kass“. Ehk teisisõnu – eespool nimetatud kakskeelsus tähendab, et neis raamatutes on paarislehekülgedel lihtne lapsetasandi tekst esmalt eesti ning kõrvalküljel võru keeles.

Lõuna-Eesti lapsele annab see ilmselt võimaluse võrrelda oma väikest keelt suure maakeelega ja õppida viimast, ning Põhja-Eesti lapsele ja tema vanemale võimaluse tutvuda ühe väiksema murdekeelega, mis võib viia sellest rääkides jutu lõpuks kokkuleppeni, et suvel läheme seda „maad“ oma silmaga vaatama. Ja kui laps mõlemas keeles juttu kuulata ei jaksa, saab olenevalt lapsest ja lugejast valida, kummas keeles sel õhtul parajasti lugeda, et väikesel kuulajal põnevam oleks.

Võrdluseks väliskirjandusest

Umbes aasta eest tuli minu juurde üks oma lapselapsele lugemist otsinud kolleeg, kellele oli poes kätte sattunud rootslase Ulf Nilssoni teos „Hüvasti, härra Muffin!“, ning tahtis jagada sellest saadud emotsiooni. Ta nägi vaeva, et mitte väljendada õudust, aga tema tunded selle teose osas olid, kui mitte negatiivsed, siis vähemalt vägagi kahetised. Mõistsin teda ja nõustusin, et küllap tasub selline raamat lugemiseks võtta siis, kui selleks on temaatilist põhjust. Tõtt öelda ei ole Muffini-raamatut ka minu raamaturiiulile seni tekkinud. Küll aga seisab seal „Vana katkine kass“.

Sellega ei taha ma siiski öelda, et üks raamat oleks hea ja teine halb. Pigem seda, et sellises kontekstis on eriti oluline kultuuritaust. Meie kultuuris on surma-teema suhteliselt vaoshoitud, müstifitseeritud, delikaatne. Surmast rääkida on keeruline, pigem öeldakse lahkunud/kadunud kui surnud, lapsi matusele kaasa ei võeta jne. Nii ei ole meil lihtne leida seda teemat lasteraamatust ilma harjumuspärase nn polstrita, keskse, mitte õrnalt ülelibisetava teemana.

Mis aga puudutab temaatikat ennast, siis varem või hiljem tuleb kõigil sellega kokku puutuda. Meil näiteks ei ole kunagi olnud hamstrit (kellest räägib Muffini-raamat), aga on kolm kassi, kellest kaks on kümneaastased. Mul on hea teada, et kui aeg käes, on mul riiulist abiks võtta Triinu Laane „Vana katkine kass“, et sel teemal lapsega paremini vestelda. Kumbki neist raamatuist ei olegi tõenäoliselt mõeldud igaõhtuseks lektüüriks, vaid temaatiliseks abivahendiks, siis kui seda tarvis läheb, ajendatuna võib-olla isiklikust kogemusest (vähemalt on seda Ulf Nilssoni sõnul tema raamat). Küllap leiab igaüks oma ja erinevatele inimestele sobibki erinev lähenemine.

P. S. Oma kummalisel moel jäi mulle katkise kassi raamatus sümpaatselt meelde üks mõnevõrra kõrvaline detail. Leheküljel 22 kassi matma minnes on „vanaisal kaasas üks lapik pudel väikese joogiga“ ja ta ütleb „Lepituseks“, „nagu peaks sellepärast vabandama“. Mulle on sümpaatne, et me ei katsu oma kultuurist ilu ja korrektsuse nimel alati kõike välja juurida, isegi, kui see on midagi pisut nagu häbenemisväärset, vaid lööme pea püsti ja tunnistame sirge seljaga, et ka see on meie kultuur ja aeg ning käib asja juurde, just nagu Lindgreni raamatutes neegrikuningas ja piibutõmbamine. Ja eriti sümpaatne on, et seda saab mainida ka lasteraamatus, ilma hurjutamise ja halata. Lihtsalt. Nagu eluski. Või surmas.