May. 16, 2016

Ei juhtu just sageli, et käes saab hoida uhiuue kirjastuse esimest lapsukest, ja isegi mitte selle vastilmunud eksemplari, vaid alles proovitrükki. Kümmekonna toimetaja- ja arvustaja-aasta jooksul olen lugenud küll toimetamata tekste ja PDF-e, väljatrükke ja käsikirju, aga tõtt tunnistades sai selline au mulle osaks esimest korda, tänu Eesti kirjastusmaailma usutavasti hetke värskeimale väljalaskele – uhiuuele Päikese Kirjastusele.

Ameerika noortekirjandust peetakse Maarjamaal mõnevõrra kergemakaaluliseks. Mäletame ju kõik nii raamatukaante vahel kui ka ekraanidel Bella ja Edwardi võidukäiku, millele järgnenud õhinat kasutati noorele lugejale koormate kaupa kõikvõimalike lugude ette söötmiseks, millest pole tõenäoliselt enam peaaegu kellelgi ülevaadet, suurest osast küllap ka mälestusi. Aga stopp! Üldistamine on saatanast. Just nõnda lasin ka mina end eksitada. Kuigi tõsi, vahel on säärane eksitamine hea, sest vähemalt minu kogemus ütleb, et negatiivse eelarvamuse tulemus on enamasti positiivne mulje, samas kui suurte ootuste puhul võib kergesti juhtuda teistpidi.

Ava Lavenderi lugu räägib tiibadega tüdrukust, kes elab tavaliste inimeste keskel. See on lugu erilisest noorest, teistsugusest inimesest, kes igatseb olla normaalne. Samahästi võime tiibade asemele mõelda särava aura, puujala, kuus varvast, rohelise nahavärvi – mida iganes, mis muudab inimese erinevaks üldtunnustatud ühiskonnanormidest. See on lugu sobitumisest ja sobitumatusest, puude peitmisest, eraklikkusest ja soovist olla tavaline. Kahtlemata võib seda näha lihtsalt teismelise eneseotsinguna, aga samahästi on siin sundmõtted ja kinnisideed, mida saab hoolimata ajalisest ja kohalisest kaugusest kanda üle kas või tänapäeva Eesti ühiskonda. Vaatenurk peitub lugeja mõtlemisvõimekuses ja taustateadmistes.

Oluline ei ole ainult lugu, süžee, selle pöörded ja puänt. Sama oluline on ka see, kuidas see on kokku kirjutatud. Sest raamatust ei tee raamatut enamasti nimelt mitte lugu, vaid kirjutamisoskus, sõnaseadmissuutlikkus, autori, tõlkija ja toimetajate koostöö. Ja sellest sõltub, kas raamatut saab nimetada pärliks, või lükitakse ta pikka klaashelmeste ritta, kus ta tolmunult unustusse vajub.

Ava Lavenderi lugu lendab käes just nagu tema tiibadel kantult, pannes lugeja hõljuma loo kohal hämaras udujoomes, kust näeb asju, mida muidu ei näe. Asju, mida tiibadeta inimene ei tabaks. Lavenderi loo laused venivad vaimustavalt, mitte nagu suhkrusiirup või igavusetunnid, vaid nagu mõne sajandi tagune päikeseloojang, mille ajal oli vaatajal aega märgata. Kogu teosest õhkub vana head (üle)eelmise sajandivahetuse hõngu. Sest just sel ajal saabki alguse lugu, mis on ühtlasi ka perekonnalugu mitme põlvkonna naistest ja nende saatusest, meeste ja naiste, emade ja laste vahelistest suhetest.

Perekonnalugu, millesse on tikitud pisikesi fantastilisi detaile, tillukesi väljamõeldisi, mis muudavad teksti värvikamaks ja vormikamaks, mõjudes üllatavalt loomulikult ja leevendades nukra loo sisulist süngust. Või kas need ikka on väljamõeldised, näen ma kusagilt kaugelt kumamas autori kurbkavalat naeratust... Igatahes ei saa seda lugu käsitleda ei tavapärase fantaasiaraamatuna, mille buum maailmas juba mõnda aega vaibumise märke näitab ega ka lihtlabase noorteka või naistekana.

Ava Lavender minategelasena on eesõna järgi mälestuste kirja panemise ajal 80-aastane. Ehk sellepärast tundub raamatu sihtgrupp märksa laiem, kui 16-aastase peategelasega tagasihoidlikult „noorteraamatuna“ märgitud teosest oodata võiks. Juba teose realistlikult puudutav sisu, mis on valatud oskuslikult märksa tundelisemasse vormi, annab eelduse suuremaks publikumiks.

Leslye Walton on end tõestanud. Kas nüüd just pärlite pärl, nagu väidab raamatu tagakaanetekst, aga ehe ja särav päris pärl tänapäeva noortekirjanduse klaashelmeste pikas reas, on see lugu kindlasti.

„See kas meeldib sulle väga ja sa helistad mulle homme õhtul, et sul on raamat läbi, või siis... see ei meeldi sulle,“ lõpetas kirjastaja mulle raamatut üle andes optimistlikult alanud lause tooni võrra kõhklevamalt, kuid silmanähtavalt siiski optimismi kaotamata. Vaatame-vaatame, mõtlesin mina. Ja vaatasingi, järgmisel õhtul mitmel korral vargsi kella ja piilusin igatsevalt poolelioleva raamatu poole. Et kas külalised tõesti juba minema ei hakka. Helistasin kirjastajale ülejärgmisel varahommikul...

Loodame, et vastse Päikese kiired saadavad valgust veel hulgale säärastele erilistele raamatutele ega vaju vaikselt silmapiiri taha, kaotades käe keskpärasusele.

Arvustus ilmus ka ajalehes Postimees (12.05.2016):

http://kultuur.postimees.ee/3689961/kaunis-muinas-lugu-kummalistest-kannatustest.