"Mine ja kaota ennast"

See mõtteuid sai alguse ühel päeval, kui minuni jõudis järjepanu kaks kirjandusega seotud teadet, mis põimusid minu peas omal moel kokku. Kuna kirjastus palus seejärel, et kirjutaksin ka sellest raamatust midagi enamat ja eraldi, aga uuesti alustada oli raske, siis venis see tekst üha pikemaks ja läks konkreetsemaks. Mõtlesin pikalt, kas seda sel kujul üldse avaldada, aga siin ta nüüd on. Ehk pisut meelevaldne seos, aga minu isiklik emotsioon ja kummardus korraga vähemalt kahele (noorele) mehele.    

Ma mäletan üht ööd oma elus, mis möödus köögilaua ääres helendava ekraani taga. Sel õhtul oli üks kirjastaja palunud mul lugeda noore lootustandva poisi veel ilmumata raamatu käsikirja. Aasta oli siis 2010 ja see oli esimene raamat, mille ma lugesin reaalselt ühe jutiga läbi arvutist. Ma olin plaaninud lugeda natuke tol õhtul ja jätkata järgmisel päeval, aga ma ei saanud pidama enne, kui kell oli neli ja raamat oli otsakorral. See raamat oli Margus Karu „Nullpunkt“. 

Mõni raamat jääb su sisse kauemaks, kui sa oskad arvata. Ma ei kirjutanud sellest teosest tookord millegipärast kuigivõrd surematuid sõnu, pigem püüdsin läheneda trendikalt noortepäraselt, teadmata, et tegelikult kannan ma seda lugu endaga kaasas hulga kauem, kui algselt arvasin. 

Mul ei olnud au Margusega kunagi kohtuda, aga minu jaoks oli jahmatav, kuidas ühele hiljutisele päevale sattus kaks riivamisi seotud sõnumit. Selle päeva hommikul, mille lõunal šokeeris kultuuriüldsust kurb teade ühe noore mehe kohta meie seast, oli mu postkasti potsatanud ka mõnevõrra südikam sõnum. Ühe teise noore mehe (või mis noored me kõik enam oleme…) uue raamatu ilmumisest. Raamatu, mille sünni juures sain ma omal moel sarnaselt olla, seda enne ilmumist lugeda (seekord toimetajana) – Egert Rohtla „Mine ja kaota ennast“. 

Need on pealtnäha reisimärkmed Euroopast, aga tegelikult on nende alumises kihis midagi märksa sügavamat, mis mind samamoodi enam enesest lahti ei lase. Mure maailma pärast, inimeste pärast selle sees. Midagi, mis omamoodi seob tänapäeva noori mehi, kelle suhtes on ühiskonna ootused kohati ebaõiglaselt vastuolulised. Kelles ühiskond näeb vaid üht poolt, saavutatut, vajadust saavutada. Aga ei näe nende sisse, sügavale. Nende endi ootustest… meie kõigi ootustest oma elule… ja sellest, mida me ei oota. Sellest, millest me ei räägi. 

See raamat pakub minusugusele lugejale sürreaalse situatsiooni, kus võib end ära tunda ühtaegu nii jutustajas kui ka neis, keda too peenelt parodeerib, raputades seeläbi ärkvele mugavalt unelema jäänud väikekodanlase, kelle koorest ronib välja varjusurmas olev anarhist, ühiskonna heakskiitu otsiv isend, kelle suurim ulm on üksindus. Isiksuse kahestumine kui selline, sobib selle teosega ka sisuliselt, sest tegu ei ole ainult reisipäevikuga, vaid samuti sügavale enesesse sukeldumisega, mille kestel jäävad sukelduja teele nii bipolaarsus, skisofreenia kui ka muud psühhoanalüütikutele huvi pakkuvad seisundid, mida saab kõrvaltvaataja kõrvaltvaatajana kõrvalt vaadata. 

Egert veab lugeja endaga sõna otseses mõttes läbi võrkaedade ja mahajäetud majade, odavate hostelite ja kodutute varjupaiga välja otse kirikusse – aga mitte nii, nagu te praegu arvate! Üldse mitte nii! Kirjeldab teekonda, mida – julgen arvata – 99,9% lugejaist läbinud ei ole. Teekonda, mille läbija tükkhaaval kaob – ei, mitte ei haihtu õhku, vaid jätab endast midagi kõikjale. 

„Igale inimesele annaks ometi nagu pisikese tükikese, ja nemad annavad sulle. Me kisume üksteist niimoodi vastastikku skelettideks, vahetame, anname üksteisele võõra liha asemele. Lihvime üksteist. Pilku, naeratust, huumorimeelt, kõnemaneeri, viha, kõnnakut, kõike,“ kirjutab ta ise.

Pärast seda, kui on kohtunud omakorda inimestega, kes tal kunagi ei unune: sünnitusel ratastooli jäänud noore üksikemaga, kes käis vaatamas haiglas oma kaheksakuust tütart, kellele palju elulootust ei anta, või päevade kaupa üht ja sama lugu käiava tänavamuusikuga, kes ühel päeval ta käeviipega peatab ning annab talle oma toidu. Just säärastest kohtumistest kubiseb see teos. Aga mitte ainult. On ka neid, kes võtavad, mitte ei anna. Ja just samasugust bipolaarsust nagu elus eneses, näeb ta oma retkel oma silmaga nende seas, kes on tulnud paadiga üle mere paremat elu otsima. Ta ei hurjuta, ta ei õigusta, ta vaatab, näeb, fikseerib ja jagab oma elupilte lugejaga – no vahel siiski ka sekkub, oma sisemise õiglustunde ajel. 

Tegelikult ei ole see raamat kirjutatud raamatuna lugejale, vaid päevikuna iseendale. Seda võiks meeles pidada mõni nõudlikum lugeja, kes ootab võib-olla keelelist harmooniat ja kirjanduslikku kõrgpilotaaži. Siit leiab rohkem ehedust – mõtteid sellisel kujul, nagu nad on tulnud (kuigi nende omavaheline sidusus on ometi päeviku kohta kõrgpilotaaž). Ja see oligi eesmärk – näidata elu sellisena, nagu ta on, mullist väljaspool.

Me kõik vajame tunnustust. Aga mulle tundub, et mehed vahel rohkemgi. Mul on hea meel, et Eestis on ikkagi mehi, olgu noori või vanu, kes kirjutavad… kes julgevad. Olgu nad selle eest tänatud, nii siin- kui ka sealpool. Naised muidugi ka, aga loomingulised mehed on vahel… õrnemad. Ja nende kukkumine on valusam, nii neile endale kui teistelegi nende ümber. 

See tekst on üleval ka siin: https://helioskirjastus.tumblr.com/post/161804558199/mine-ja-kaota-ennast 

Hans Platzgumer: tänapäeva probleem on üha piiratum keskendumisvõime

Kirjandusfestivali Prima Vista käigus külastas Eestit menukas Austria kirjanik Hans Platzgumer. Tema teos „Serval“ (Am Rand), mis valiti mullu 20 parima saksakeelse teose hulka, jõudis Piret Pääsukese tõlkes hiljuti ka Eesti raamatuhuvilisteni. Mul oli au seda tõlget toimetada ning hiljem ERRi kultuuriportaalile Hans Platzgumeriga intervjuu teha.

„Serval“ kõneleb keskealise mehe, Gerold Ebneri elukäigust, kirjeldades vaheldumisi tema mõtteid ja läbielamisi, mida ta paneb kirja Bocksbergi mäe kaljunukil. Tal on aega kuni hämaruse laskumiseni… Tegu on lakoonilises, kuid lummavas stiilis kirjutatud intensiivse filosoofilise romaaniga, mis baseerub kinnise loomuga mehe pihtimusel. Selles on oma osa kasvukeskkonnal, elu murrangulistel hetkedel, saatuslikel otsustel, õnnel ja õnnetusel, süül, vastutuse võtmisel ja leplikkusel.

See raamat ei ole lihtne lugemine. Kui keegi küsib, jään sisututvustusega alati pisut hätta, sest ei taha liiga palju ette rääkida, samas on kogu emotsiooni, mida raamat endas kannab ja lugejale võimaldab, väga keeruline lühidalt edasi anda. Ütlen tavaliselt, et tegu on ühelt poolt väga filosoofilise ja teisalt väga realistliku tekstiga. Kuidas Teie ise seda teost määratleksite või iseloomustaksite?

Just nõnda liigitan seda teksti ka mina. Ja minagi püüan sealsetest sündmustest mitte liiga palju ette ära rääkida. Seda raamatut võib (ehk peabki) – seda on mulle öelnud paljud lugejad – lugeda rahulikult kaks korda: esmalt kiiresti, et jõuda tegevustiku tulemuseni, mida lugeja pikisilmi ihkab, siis veel kord, et leida osaliselt selgitusi, osaliselt vaevuhoomatavaid filosoofilis-moraalseid küsimusi ning kirjanduslikke lähenemisi oma paljudes varjatud detailides tõeliselt ära tunda. Minu silmis on seal mõlemat: kriminaalsust ja filosoofiat.

Igal juhul on see väga mõjuv lugu elust ja saatuse keerdkäikudest. Minule mängis saatus kätte sellise keerdkäigu, et vahetult pärast „Am Randi“ sattus mulle kätte M. L. Stedmani „Valgus ookeanide vahel“, millel on nii teatavaid paralleele põhiliinis kui ka põgus kokkupuutepunkt Austriaga, olgugi, et stiil on üsnagi erinev. Olete Te sellega kursis? Kas või kuidas kommenteerite?

Eelmisel suvel, umbes pool aastat pärast seda, kui „Serval“ trükist tuli, sattusin ma juhuslikult ja täiesti ette hoiatamata kinos nägema „Valgust ookeanide vahel“ ja tundsin kohmetust sellest, milliseid paralleele neist käsitlustest leida võib. See teos kirjeldab teistsugust aega ja kohta ning on selgelt romantilise alltekstiga, kuid on igati sarnane lugu. Ma ei ole seda raamatuna lugenud, aga film oli hästi tehtud. Mul oleks hea meel, kui „Serval“ saaks ühel päeval samasuguse suurepärase näitlejatööga filmiks.

Vaat et kõige rohkem kummitab mind Teie raamatu juures nimemaagia. Ei ole just sagedane, et autor toob raamatusse sisse tegelase, kelle nimi sarnaneb tema enese omaga. Mis on selle otsuse taga?

Ikka ja jälle – nagu ka järgneva küsimuse puhul – kerkib esile see küsimus, kui palju on ühes romaanis autobiograafiat. Ma lubasin endale „Serval“ puhul seda lõbu just selle küsimusega mängida, selleks tõin ma sisse ka Hansi Platzgummeri kui kirjandusliku kõrvaltegelase. Tal on minu ja minu minevikuga palju ühist, aga samal ajal olen ma temaga, nagu kõigi oma tegelastega, ümber käinud ka vabalt ja fiktiivselt. Kõik põhineb päriselt juhtunul või vähemalt kujuteldaval, aga kõik võib olla ka kistud reaalsuse kitsastest piiridest välja kirjanduslikku piiritusse. Just seda teha osata on kirjutamise juures üks suurimaid rõõme.

Lugejaid huvitab ikka, kui palju on raamatus kirjanikku ja tema kogemusi või kust lood kirjanikuni tulevad. Kas sel teosel on Teie jaoks oma (eel)lugu?

Autor ei või ega tohigi oma isiklikke kogemusi oma kirjanduslikust väljundist välistada. See, mis on läbi elatud või mis on muljet avaldanud, murrab varem või hiljem kirjutamisse sisse. Kui lähedalt see reaalsusega haakub, sõltub kunstilistest hetkedest, mille jooksul kogetu naaseb. Ma saan öelda: Kõik, mis „Serval“ juhtub, on sarnasel moel ka päris elus aset leidnud. See on kontsentratsioon, aga siiski üsna autentne. See on kirjanduslikult ümber töötatud, aga kaugel igasugusest fantaasia- või ulmeromaanist.

Milline on olnud kõige keerulisem serv, millel Teie seisnud olete?

Ma olen olnud Bocksbergi serval, aga õnneks mitte nii kaugel kui Gerold Ebner.

Te olete olnud edukas muusik. Muusika poeb moel või teisel ka Teie erinevatesse teostesse. Miks või kuidas Te üldse jõudsite muusikast kirjanduseni?

1990ndatest aastatest saati olen ma loonud muusikat teatrilavastustele ja kuuldemängudele, nii sai alguse töö kirjanduslike tekstidega. 1999. aastal kirjutasin ma ühe kuuldemängu tarvis ise ühe (autobiograafilise) teksti. Sealt kulus veel viis aastat minu esimese romaanini. Sellest ajast saati olen ma selle kunstiliigiga aina enam ja enam tegelenud.

Kõik Teie teosed on käsitlenud keerulisi aegu, kohti ja teemasid. Kuidas need Teieni tulevad? Miks just need?

Koht, keskkond, kuhu ma oma loo paigutan, on mulle alati oluline. See on romaani põhialus. Ka siis, kui ma hiljem paika vahetan – „Serval“ võiks näiteks samahästi aset leida mõnel Brasiilia kaljul –, sest tegu on universaalse ja mitte kitsarinnalise jutustusega, on ikkagi vaja olukorda ja ebaharilikku asupaika, millest lähtuda. See peab mind vaimustama ja ma pean suutma seda autorina suureks mängida. Seda saavutada võib olla keeruline, aga mitte võimatu. Uus teema raamatu tarbeks on nagu värske armastus – see peab olema lummav ja müstiline. Ma ei tohi seda kahandada. Sama kannavad ka minu teosed, mis puudutavad Arktikat või Liibüat, Atacama-kõrbe või Tšornobõli või alpitippu või mis iganes muud kohta. Kirjutamine on avastamine.

Te olete nimetanud oma kirjanduslike eeskujudena Stefan Zweigi, Max Frischi, Ingeborg Bachmanni, Markus Wernerit ja Christoph Ransmayri. Kas oskate öelda miks just nemad või mis ühendab neid ja teid kirjanduslikus pildis?

Nimetatud autorid kehastavad saksakeelses kirjandusmaailmas kindlat traditsiooni, aga ka suurt kosmopoliitsust. Nad on valinud keeleesteetilise lähenemise, sõnadevoolu, et tõstatada ulatuslikke, maailma mastaabis olulisi teemasid. See on see, mis mind kirjanduses vaimustab, nii lugeja kui ka kirjutajana.

Olete öelnud, et loominguline inimene peab kuuletuma kirele, mis on Teie jaoks üha enam kirjandus. Mida kirjandus tänapäeval üldse endas kannab? Milline tähendus on tal ühiskonnas, kus üha enam kõlapinda leiavad ekraanid ja tehnoloogia?

Ekraanid ei ole probleem. Ka raamatuid saab lugeda digitaalselt. Tänapäevases ühiskonnas on probleem üha piiratum keskendumisvõime, millega kunst kõiges silmitsi seisab. Kõik ununeb kohe. Seda on tähele pandud publiku puhul, kes väidab, et neil sugugi aega ei ole ühte teosesse süveneda, aga ka paljude autorite puhul, kes arvavad, et peavad iga hinna eest midagi turule paiskama, kuigi neil enam midagi öelda ei ole. Koos moodustavad need kataklüsmilise spiraali ning lasevad kunsti tähendusel manduda. Siiski, nii nagu kiirtoitu, on ka aeglasemat, on vastuhakku. Ikka veel esineb hetki, mil kunsti abil võib jõuda inimese südamesse…

--- 

Eesti keelest saksa keelde aitas küsimusi tõlkida Liina Steinberg. Aitäh!

Kauge aeg, mis voolab lähedalt mööda

Selle looga sain ma käe valgeks aasta alguses Sirbis. Seal ilmus ta pisut lühendatult. Panen siia üles täismahus.

Tänavu talvel saavad kaugemat kultuuri austavad eestikeelsed lugejad üle tüki aja raamaturiiulitele särama seada hommikumaa väärika kultuuripärli: Hiina ühe rahvusvaheliselt tuntuma poeedi, sealset rahvusvähemust esindava Jidi Majia loomingut tutvustava sügava sisuga luulekogu „Aeg“.

Jidi Majia on sündinud 1961. aastal Edela-Hiinas Sichuani provintsis väikese yi rahva liikmena. Tänaseks Pekingis elav luuletaja on lisaks tegutsemisele Hiina kirjanike liidu aseesimehena ka Hiina rahvusvähemuste kirjanike liidu president. Eestlasele võib see tunduda pisut harjumatunagi – esindada rahvusvähemust, kui su rahval on 2–6 miljonit liiget. Aga suure Hiina kontekstis on see vaid kröömike, eriti kui too rahvas on mööda maad laiali pillutatud. Nii et oma rahvakillu eest seisva rahvuslasena, kes on paljuski mõjutatud pigem lääne filosoofiast, võib temas leida äratundmist hoopis teise maailma otsa elanik, kelle maailmapildis on samuti oluline koht eluõigusel ja oma rahva säilimisel.

Tartu Ülikooli maailmakirjanduse eriala kuldvara, luuletaja Jüri Talveti tõlkel eesti keelde jõudnud teos on Jidi Majia luule valikkogu. Hiinakeelse luuletaja debüütkogu – „Esimese armastuse laul“ – ilmus juba 1985. aastal. Talvet ei ole teinud luuletõlkeid otse hiina keelest, vaid inglise tõlgete vahendusel. Samas ei kattu eestikeelne valimik üheselt ühegi teise (võõrkeelse) tõlkevalikuga, vaid põhineb kahel erineval ingliskeelsel valikul: ühe neist on teinud Jidi Majia sõber, elupõline inglise keele õpetaja Yang Zongze, ning teise Ameerika sinoloog Denis Mair. Tõlkija rõhutab eessõnas, et suureks abiks oli talle orientalistist toimetaja Taimi Paves. Samuti on Talvet viibinud Hiinas Qinghai järve luulefestivalil, mille asutajaks kümme aastat tagasi oli Jidi Majia ise. Nimetatud järve äärde rajatud luuleväljak maailmakuulsate eeposte monumentidega ja luulemüür tunnustatud luuletajate auks, on samuti Jidi Majia suuri saavutusi.

Vaimne „kohalolek“

Jidi Majia tekstidest hõngub vaikust ja rahu, filosoofilist mõtlikkust, mida võimaldab vaimne „kohalolek“, nagu seda tänapäeva Lääne ruttavas maailmas igatsusega kutsutakse. Tema luule lugemine on kui seismine mäeveerel üüratu tipu all ääretus sinas – tundes maailma tegelikku tähendust, kui sellelt on maha kooritud kõik liigne; nähes seda, mis on nägemist väärt, kui oled suutnud tõusta kõrgemale argipäevast, lasta lahmimise enesest mööda.

Tema luule on nukrameelne. Igatsev ja realistlik, aga ometi selline, mis usub paremasse maailma, samal ajal kui kirjeldab melanhoolselt olemasolevat, või olemas olnut. Iga tema luuletus on otsekui talletatud eluhetk, tükike maailmast, mille abil rullub silme ees lahti aina laiem vaade ja selgem sõnum, pilt kaugest maailmast, mis iga sõnaga saab aina lähedasemaks. Raske on Jidi Majia loomes üht luuletust esile tuua või teisest paremaks pidada, nagu ka rebida katkendit kontekstist, ilma et tahaks välja tuua tervet luuletust – igaüks neist on omaette lugu, mis sageli puudutab valusalt – olgu see „Pearätt“ (lk 43), „Ood“ (lk 99), või „Laul emale“ (lk 127).

Jidi Majia kirjeldab oma luules kodupaika ja selle rahvast nii looduspiltide kui ka sotsiaalsete stseenide kaudu, tuues lugejani ehedaid aega talletunud hetki. Igas neist leidub mõni meelde helisema jääv väljend, vaimutiivust kantud konstruktsioon, mis teeb luuletajast luuletaja: „hoiab ta oma teravate sarvede otsas päikest“ (lk 31), „Sa pole ei soe iiling ega vihma lõputu sadu, vaid haljas sõnatu aas.“ (lk 49), „tumesinised lained sähvatavad nende selgetes pupillides (lk 55), „sestap pole mu unenäol öö läbi und“ (lk 57), „muinasjuttude võlusõnad poevad peitu väikese tüdruku patsidesse“ (lk 59), „kui sinises öötaevas vakatavad tähed (69), „päikese viimane suudlus leegitseb ta pruunil nahal“ (93), „aimasin hämariku heli, mis puust ukse valla tõukab“ (97). Tuleb tunnistada, et hiina keelt mõistmata on siinkohal raske end veenda, et sääraste väljendite puhul ei peaks tunnustus, või vähemalt suur osa sellest, kuuluma hoopis suurepärasele tõlkijale, kes ise luuletajana luulekeelt peenimate nüanssideni tajuda suudab.  

„Vaikitakse aastasadu, ilma et vaibuks valu“

Yi rahvast kutsutakse ka mäerahvaks ning lisaks on nende kohta kasutusel nimetus nuosu, mis Talveti sõnul tähendab must rahvas (algselt yi’de ülikkihi nimetus). Must kui sünge värvus viitab rahva ajaloole, seda antakse siin ja seal rohkem või vähem vihjamisi mõista: „sünnipaiga köökide must suits paneb mu silmad vett jooksma“ (lk 23), „vaikitakse aastasadu, ilma et vaibuks valu“ (73), „pole priiust armastaval hingel mõnikord muud valikut kui surm“ (89), „lohutamatuse varjund mu ema hääles“ (135). Yi kui nimi kordub peaaegu igal lehel. Jidi luule on intiimselt isiklik pühendus oma rahvale, aga samas kutsub üles kõigi väikerahvaste saatuse ja olemasolu teadvustamisele laias maailmas. Ühe suurema kummarduse oma rahvale teeb Jidi Majia luuletuses „Iseendale“ lihtsa tõdemusega: „Üks asi on ometi kindel, kui poleks Daliangi mägesid ega yi rahvast, ei oleks ma iial see luuletaja, kes olen“ (lk 47).

Kogu illustreerib kümmekond autori enese joonistust, lakoonilist ja samas nii elavat. Tõlkeluule kõrvalküljel on iga värsi originaalkuju, mis võimaldab lähemat tutvust teha hieroglüüfide salapärase maailmaga. Peab ütlema, et sellist võimalust kohtab eesti kirjandusmaailmas veel harvemini kui ilmub tõlkeid hommikumaa tekstidest.

Paigal olles näeb sageli enam, kui arutult mööda ilma ringi tormates ja kõike nähtavat endasse ahmides, lööb pähe mõte Jidi Majia tekstidesse süvenedes. Aga ometi ei saa alahinnata ka välismaailma, sest küündimata Neruda, García Márquezi, Lorca ja Šolohhovini ei oleks ka maailmakirjandusest mõjutatud Jidi Majia see, kes ta tänapäeval on. Puhtakujuline poeet, kes suudab oma loomes siduda väikerahva igatsused ja hirmud kosmopoliitse kaugelevaatavusega läbi oma lüürilise loome, põimides sinna ühtaegu nii Nietzsche, Hitleri kui Mahatma Ghandi, Berliini, Kosovo ja Jeruusalemma.

Me oleme harjunud arvama, et oleme rahvusena kangesti patriootilised ja lojaalsed. Küllap olemegi, või loodetavasti oleme. Vastasel juhul ei oleks meil säilinud seda Eestit, mis meil tänapäeval on. Aga piisab lugeda Jidi Majia tekste oma rahva ja maa kohta, kui aimub see, mis tegelikult võiks olla isamaa-armastus, ilma nõudmiste ja näpuga näitamisteta. Ja see on kõige lihtsam põhjus, miks maailmast ei saa kunagi sellist, millest unistatakse. Kui vaid igaühel lastaks olla see, kes ta on, elada rahulikult oma maalapil – see ongi ülim, mida inimkond võiks võimaldada iseendale.

Omamoodi märgiline on, et ma ei saanud osaleda detsembrikuus Tartus Jidi Majia luulekogu esitlusel, sest samal päeval esitleti Tallinnas üht teist raamatut, millega seotud olin – Leele Välja koostatud „Eesti puitarhitekuuri ajalugu“. Märgiline, sest mõlema raamatu kaanekujundus on juhtumisi temaatiliselt sarnane – seotud ajatu halli puidust planguga, mida vaadates Jidi Maija puhul (foto: Kalle Müller) võib tunda käe all selle sajanditepikkust lihvitust, olgu mere või ilmastiku poolt; „Eesti puitarhitektuuri ajaloo“ kaanel on sama tooni puit, mis markeerib tänapäevast lähenemist, kuidas puit(arhitektuur) muutub ja muundub, aga kestab ajas edasi. Küllap ka pärast meid. Omal moel on puidu aluseks olev puu, maailma ja meie eksisteerimise aluseks olev mets see, mis ühendab meid sõltumata rahvusest ja asukohast maailmakaardil. Ehk nagu ütleb Jidi Majia oma tõlkevalimiku nimiluuletuses: „Tegelikult ei ole meil aja päritolu tõestada vaja, sest nõndanimetatud algus tal puudub“ (lk 169).

 

Jidi Maija

Aeg

Ars Orientalis 2016

Koostanud ja tõlkinud Jüri Talvet

Toimetanud Taimi Paves

 

 

 

Tiina Laanem „Pildilt kukkujad“

Lastekirjandusele vahelduseks ka muud. See lugu ilmus Maalehes tegelikult juba novembris, aga panen ta nüüd täismahus ka siia üles.

---

Meie ajal ei ole just jalaga segada kirjanikke, kes suudaksid kirjutada tõelist romaani koos kõigi pöörete ja üleminekutega, mis jooksevad loogiliselt ja sujuvalt, jutustades emotsionaalselt mõjuva loo, mis kätkeb endas enamat kui pelk kirjutaja mälestus või fantaasia, ning teeb seda piisavalt keerukalt, erapooletult, staatilisusse vajumata. Ja mis kõige olulisem – jättes ridade vahele palju asju, mida tähelepanelikum ja vaimuga kaasas olev lugeja selliselt välja lugeda mõistab, et need teda pikaks ajaks mõttes paeluma jäävad. Küsimuste, mitte vastustena.

Tiina Laanem on üks, kes on sellega hakkama saanud. Võiks isegi öelda, et loogilise jätkuna oma senisele loomingule – tähelepanu pälvinud (esik)romaanidele „Väikesed vanamehed“ ja „Sidrunid ja siilid“ ning novellikogule „Õnnelik jää“ – on ta saanud maha säärase romaaniga, mis kõigi eelduste kohaselt peaks olema ja jääma eesti kirjandusloos teatavaks maamärgiks.

„Pildilt kukkujad“ käsitleb Eesti elu kolme põlvkonna vältel, tehes seda ülesehituselt ühtaegu oodatult ja ootamatult – ajastuga markeeritud peatükid pendeldavad edasi-tagasi hüpates 1930-ndate, 1940-ndate, 1970-ndate, 1980-ndate ja 1990-ndate vahel, astudes alguses ja lõpus ka uude sajandisse. Nii saab lugeja kaasas käia kord vanaema Emilie, kord tolle pojapoja Bruno dramaatilise elukäiguga, mis mõlemad oma valusas eheduses aegamööda lahti rulluvad ja üllatusi pakuvad. Näitavaid nähtamatuid niite, mis seovad sageli just põlvkondi üle ühe, ja loovad seoseid, millele argielurutus enamasti ei mõelda.

Laanem on alati silma paistnud realistliku maailmakäsitlusega, kaldudes kirjutades maalima lugeja silme ette pilte pigem teda ümbritseva ühiskonna psühholoogilistest valupunktidest. Seekord on ta astunud kõige otsesemas mõttes sammukese kaugemale, kirjutades esmalt oma peategelased neid ümbritseva reaalsusega vastuolus olevateks kunstnikeks ning võttes iseloomustada enda kaasaja kõrval ka oma vanavanemate oma. Ta tuleb sellega toime meisterlikult – teosest on selgelt näha, millist enese pisimategi detailidega kurssi viimise vaeva see nõudnud on.

Möödunud sajandi suurimatest kannatustest või peaaegu sajanditagusest õitsenguajast kõnelevad raamatud on sageli kirjutatud oma läbielamiste või vähemalt oma kaasaja põhjal. Siinset raamatut lugedes tajusin, kuidas olen hinges salamisi igatsenud, et sellest ajast kirjutaks keegi minu põlvkonnast; keegi, kes näeb seda samamoodi eemalt, aga ometi austavalt; keegi, kes kirjutaks sellest nagu kirjanik, mitte kui memuaristik või ajaloolane, langemata liigsesse kuivusesse, paatosesse ja nostalgiasse, aga osates seada sõnu nii nauditavalt lugemisvalmiks.

Kuid mitte ainult tollest ajast – kolmekümnendate aastate Tallinna romantilisest kunstielust ning sellele järgnenud sõjaaja traagilistest sündmustest eesotsas küüditamisega – ei kirjuta Laanem oma raamatus tundliku mõju ja ehedusega, magusvalusat äratundmist pakub tänapäeva lugejale kirjeldus möödunud sajandi lõpu uuest õitsengust, kapitalismi sissemurdmisest meie tollasesse sotsialistlikku ühiskonda, mis tagantjärele vaadates näib omal moel sarnaselt hundikarjana, kus võiduvõimalus vaid kiirematel ja jõulisematel.

Ajastute keskel on olulisim roll mõistagi inimsaatustel. Noil nupukestel, mis tegelikult on sattunud sellesama aja hammasrataste vahele, ning väänduvad jahmatavalt jõhkra jõuga säärasteks, kes kõnnivad ringi siinsamas, meie keskel ja ümber, langedes sageli ajas hoopis väära käsitluse objektiks, suutmata end uues maailmakorras enam kaitsta, ning püüdmatagi seda enam teha. Igaühel meist on oma lugu. Ja selle kirjapanek pakub teistele sageli rohkem äratundmist, kui me arvata oskame. Aga kirjaniku oskuslikult kirja pandud lugu teiste lugudest on mitme kraadi võrra kangem kraam kui lihtsalt memuaarid. See teos on ühtaegu hõrk ja masendav lugemine, mis sööbib meeltesse ning jääb sinna veel pikaks ajaks nihelema, avades vaateid suunda, kuhu ehk enne ei ole vaadata osanudki.

Mul on hea meel, et Tiina Laanem oma kuuldavasti seitse aastat lihvitud kirjatööga lõpuks lõpule jõudis. Lugemisest piisab, et mõista – see ei ole kahtlemata olnud lihtne ettevõtmine. Kui noil päevil tuli teade nn riigikirjanike kohtade lisandumisest, siis oli tema esimene, kellele mõtlesin. Selliseid kirjanikke oleks meile tarvis. Varem või hiljem võiks see raamat jõuda muu hulgas ka gümnaasiumi lõpuklasside lugemislisti – mida rohkem me teame oma aja lugusid, seda kindlamalt püsime teel.

Muide, eriliselt huvitavat võrdlusmomenti pakkus mulle samal ajal kätte sattunud ja paralleelselt loetud Pedro Krusteni „Laul kõrgel kaldal“ (1962), mis kirjeldab samuti kunstniku kannatusi, mõnevõrra varem ja teistes oludes, ning hoopis teistsugustes oludes ja valguses, kuigi samuti oma ajastu märgi ning stiili esindajana.